Esiteks, las ma ütlen: ohhhhhhhhhh. Ikka veel on see teema. Mul on nii kahju, et see on ikka veel meie peres teema. Aga on. Lapse kehv uni ja minu mitte magamine on endiselt äärmiselt aktuaalne teema. Nii palju on vahepeal aga arenguid ja tagasilööke ja siis uusi arenguid ja seejärel sama sügavaid tagasilööke olnud, et ma ei teagi, millisest otsast alustada.
Aga olgu. Mingis Facebooki beebigrupis reklaamis üks grupi moderaatoritest välja, et talle potsatas kirjakasti kiri, milles üks uurimistöö kirjutaja kutsus välja emmesid, kelle lapsed ärkavad öösel sageli üles. Nimelt kirjutab ta uurimust leebest (ilma nututa) unekoolist. No halleluuja! Võta meid näiteks ja lahenda see müsteerium! Ma ei mõelnud hetkekski ja kirjutasin sellele tsikile, et siin me oleme ja aita loll hädast välja!
Vastus tuli õnneks kiiresti ja asusin kohe asja kallale. Nimelt palus ta ööpäeva jooksul pidada unepäevikut, kuhu panin kirja kõik Anne magamised, millal ja kuidas jäi, kui kaua magas jne. Seejärel saatis ta mulle mõned meetodid, mida kahe nädala jooksul proovida. Meetodid, mis peaksid sobima lastele alates neljandast elukuust.
Lühendatud ülevaade pakutud meetoditest (originaalis oli palju selgitusi iga punkti juures):
- 1. Kindel päevakava
Vastavalt oma päevakavale tuleb laps söömiseks äratada või kindlal ajal magama panna.
- 2. Lapse ettevalmistamine ööuneks
Jälgige, et laps saaks päeval piisavalt süüa. Mõnel lapsel on harjumus süüa öö läbi, nii et ta saab öösel ebaproportsionaalselt suure osa vajalikest kaloritest. Põhisöögiajad tuleb viia tagasi päevasele ajale.
Öise söömisvajaduse vähendamiseks võite anda lapsele mõnda aega päeval rohkem süüa. Laps võib öistest ärkamistest kinni hoida nii turvatunde ja emotsionaalse sideme kui ka piima pärast. Oluline on, et laps saaks päevase vajaliku kalorikoguse päeval, mitte öösel.
Oluline märge: kvaliteetne lõunauinak tagab kvaliteetsema ööune
- 3. Une-eelne rutiin
See on märguanne, et on aeg magama minna. See on rutiinne tegevus iga kord enne uinumist, mis peaks kestma vähemalt pool tundi (olenevalt lapse vanusest ja tegevustest, mida temaga on võimalik läbi viia).
- 4. Varane magamaminekuaeg
Väikeste laste puhul ei tähenda varane magamaminekuaeg varajast ärkamist. Enamik lastest magab vara magama minnes paremini ja kauem. Kui laps panna magama hilja, annab see sageli tagasilöögi, sest lapsel tekib üleväsimus ja krooniline magamatus. Lapse bioloogiline kell on reguleeritud varasele uneajale. Enamik imikuid on valmis ööuneks 18:30-19:00. Boonusena jääb ka teile rohkem aega õhtuti enda jaoks.
Kuni 6 kuused lapsed peaksid magama ~12 tundi ööund.
4 kuune laps võiks magada päeval 4-6 tundi ja uinakute arv on 3.
6 kuune laps võiks magada päevaund 3-4 tundi ja uinakute arv on 2.
- 5. Kõrvalise abita magama
- Voodi on mõnus koht. Kui aga laps ei taha oma voodis magada, siis tuleb talle näidata, et voodi on mõnus, hea ja turvaline koht, kus magama jääda ja ärgata..
- Rind või lutt kui uinutaja. Kui laps jääb alati magama rinnal või lutipudelist süües, õpib ta imemist magamisega seostama. Tekib lapse jaoks loomulik ja võimas imemise-magamise assotsiatsioon.
- Kaisuloom. Hea abivahend on ka pehme turvaline (silmadeta/karvadeta) kaisuloom, millel on oma ema lõhn küljes (ema võiks seda hoida ühe päeva oma särgi all). Kaisuloom peaks olema voodis alati tema nägemisulatuses, kui laps seal ärkvelolekus on. Samuti siis, kui ta ärkab.
- Öö vs päev. Te saate lasta lapsel eristada päeva- ja ööund ning seega soodustada kauem magamist.
- Unesõnad. Mõtle, mis võiksid olla teie unesõnad. Nt jääme tuttu/magama, kuss-kuss, tuttu-tuttu… jne.
- Muusika või heli. Lisaks unesõnadele võib mängida ka vaikset unelaulu. Rahulik unemuusika aitab lõdvestuda ja paremini magama jääda
Ma usun, et ükski nendest meetoditest ei ole võõras mitte ühelegi emale. Ma arvan, et Anne esimestel elunädalatel proovisin juba talle päevakava koostada ja tekitada mingit rutiini. Tänaseks päevaks on meil ka teatud mustrid kujunenud ja ei ütleks, et sellega probleeme oleks. Nii et see meetod justkui oleks juba meil toimiv.
Kõrvalise abita magama jäämine on samuti juba varakult omandatud oskus meie peres. Anne magas algusest peale oma voodis. Puhtalt minu enda mugavuse pärast juba. Ma lihtsalt ei saa üldse magada, kui Anneke mu kõrval viskleb ja läbi une kilkab. Mu süda jätab iga jumala kord löögi vahele ja silm hüppab lahti. Äkki on tal mind vaja ju!
Mis puutub nendesse kõrvalise abita magamise meetoditesse, siis oleme neid kõiki ka rakendanud ja võin kinnitada, et on abiks. Kaisuloom on Annel voodis olemas ja tema üheks vihjeks meile, et tal on uni, on see, et ta hakkab suvaliselt enda ümber olevaid asju endale peale tõmbama. Kui voodisse panna, teeb sama oma lambaga ja see on osa tema magama jäämise protsessist. Küll aga pean ära mainima, et Annu jaoks ei ole oluline, kas see on lammas või keski muu loom. Minu ema juures jääb ta magama ka ema karumõmmit peale tõmmates. Ja nii Annu tudubki – ühelt poolt paistavad jalad, teiselt poolt pea, kaisuloom tema peal.
Päevast ja öist und eristame samuti. Päeval mängib pea alati televiisor õrnalt taustaks (elame ühetoalises, kes veel ei tea), sehkendan mina, kopsib töömees ka veel vahel ja on valge. Öösel on märksa hämaram, televiisor mängib veelgi õrnemalt ja sehkendame ka tasasemalt.
Ka unesõnad ja muusika on meil kasutuses. Ikka kipume Annule rääkima, et tuduaeg on jne. Vahepeal kasutasime iga õhtu enne magamaminekut karusselli, mis Annu voodikohal mängis. Eelmine nädal võtsin selle ära, sest polnud justkui mõni aeg seda mängima pannud. Alguses Annet huvitas see ja aitas tal rahuneda, aga viimasel ajal ei olnud ta selle vastu huvi tundnud. Justkui ei olnud enam vahet, kas see mängib või mitte.
Ka une-eelne rutiin on meil täiesti olemas. Sesuhtes, et käime pesus, tuba on juba hämaram, vaatame natuke veel ringi, sööme kere täis ja lähme tuttu. Samuti oleme teinud seda suhteliselt vara. Anne uinub heal päeval kella seitsme kandis, halvemal üheksa paiku. Seda ma olen täheldanud küll, et absoluutselt mingit vahet ei ole, mis kell Anne magama läks, ärkab ta ikka samal ajal.
Niisiis, torkasid minu jaoks teravalt silma vaid kaks asja nende soovituste juures: kvaliteetne lõunauni tagab kvaliteetse ööune ja ebaproportsionaalne kalorite tarbimine öösel.
Lõunaunega on meil tõesti probleeme. No ei ole Annekese selline laps, kes vankris hea meelega tunde veedab. Tegelikult tahtsingi kirjutada mingi aeg ja hõisata, et jeeeeee, Anne on suht viisakaks hakanud ja laseb emmel rahulikult vankrit lükata. AGA Anne ideaalne jalutuskäik kestab umbestäpselt tund aega. Selle aja jooksul teeb ta ühe pooletunnise une ja siis on vsjo. Olgu ma kus tahes, aga tema tahab kohe siit vankrist välja. Aga ma olen nii julmaks küll läinud, et ma ei võta teda välja. No kurja, kaalub plika juba pea kaheksa kilo pluss üleriided. Pigem vansin koju karjuva lapse saatel.
Ühesõnaga, lõunauni on meil enamvähem sama pikk nagu iga teine unigi. Ainult hommikul teeb Anne enamasti ühetunnise une. Ja kui ma lugesin neid ridu: „kvaliteetne lõunauni tagab kvaliteetse ööune,“ käis mul justkui mingi plõks seest läbi. Siia siis ongi see koer maetud?! Lisaks võib meetoditest lugeda, et 4-6kuune laps peaks magama päeval kokku 4-6 tundi und. Arvutasin, et tavalisel päeval magab Anne ainult 2,5 tundi. Õeh. Nadi.
Niisiis pakkisin ma üks päev end soojalt riidesse, panin vaimu valmis ja läksin Annega jalutama. Magas plika oma pooletunnise une ära, ärkas üles, aga mina ei läinudki koju. Anne vahtis mind natuke, mõõtis pilguga ja asus siis nuttu üles kerima. Ma ei tea, kas aitas see, et olin pohhuistlikult meelestatud või asjaolu, et olin enamus Anne ärkveloleku aega isaga telefoni otsas, aga Anne jäi umbes viieteist minuti jooksul uuesti magama. Ja magas veel POOLTEIST TUNDI! Püha Jeesus!
Nägu peeretab peas, läksin koju ja musutasin oma inglikest. Liiga vara musutasin. Ööuni oli nagu ikka, täielik terror. Ja päevad ei ole vennad. Esimesed kolm päeva (6. novembril alustasin meetodite kasutamist) oli kõik suurepärane, Anne sai päeval pikalt magatud, aga eile ja täna olid natuke teistsugused. Anne nimelt keeldus uuesti magama jäämast. Jalutasin temaga veel terve TUND aega, aga ei. Ainult kisa sain vastuseks. Õeh, kui see pikalt päeval magamine ei aita öösel magada, siis on see lihtsalt teine viis minu terroriseerimiseks (esimene on öösel mitte magamine), sest õues juba liiga paganama külm, et tundide viisi sihitult ringi vantsida (esimesel proovimise päeval sai kokku kolm tundi jalutatud).
Noja, see teine asi, mis silma torkas. Et ehk Anne tarbib päeval liiga vähe kaloreid ja kompenseerib seda öösel söömisega. See ei ole, muide, üldse mitte haruldane käitumine ka juba täiskasvanud inimeste seas. Küll ja veel on inimesi, kes päeval ei jõua süüa vms ja siis ärkavad öösel, et nosida.
Olin muidu täheldanud küll, et Anne ei söö päeval enam nii innuga kui varem. Eeldasin, et ealised iseärasused ja et ega ta ju nälga ei jää ning oskab ise reguleerida, millal kui palju sööma peab. Tuleb välja, et see seisukoht on vale! Nii ma summutasin kõik need jutud, mida olin seni kuulnud imetamisnõustajalt, lastearstilt, perearstilt, mida olin lugenud ise ja mida pean siiani õigeks – pole vaja anda lapsele enne kuuendat elukuud rinnapiimale lisa. Kui just kaal ei tõuse. Annel ju tõuseb kenasti..
AGA kui nüüd sellest ideaalsest unistuste maailmast, kus kõik lähebki alati nii nagu soovid ja planeerid, siis ausalt…. Ma tahaks magada. Päevasel ajal on kõik okei. Enamus päevi mööduvad mängleva kergusega, rõõm südames ja kõik muud toredad ema-lapse jutud. Öösel aga, pärast kuuendat ärkamist keset kõige magusamat und, ärkab minus koletis, kes tahab selle väikese korteri tolmu enda jalge alt pühkida ja minna ükskõik kuhu, mujale, et saaks magada. Ja nii ma ähin, puhin ja teen koledaid nägusid või ei tee õieti silmigi lahti, kui minu ahastust mitte aimavale lapsele süüa annan. Tema ei ole ju milleski süüdi ning käitub vastavalt instinktidele.
Nii ma haarasin hetkeajendil 5. novembril poeriiulilt kõrvitsa-kartuli püree, mis sildi järgi sobib alates neljandast elukuust lisatoiduga harjutamiseks. Ei tihanud ise hakata tegema midagi ja, ausalt, vältisin kõiksugu kirjandust sel teemal ja tegemist sel teemal, sest ma ju ei plaaninudki mingit tegevust sel teemal enne Anne kuue kuu sünnipäeva! Samas lugesin, kuidas teised emmed sama vanade lastega annavad ja sain hoogu juurde, et see aitab. Reaalselt üks emme kirjutas, et väga hästi maganud laps üks hetk enam ei maganud, andis lisa ja voila! Jälle magas. Nii ma siis ikkagi üleeile küpsetasin ahjus värske kõrvitsa ja tegin sellest ise püree. Lisaks püreestasin ka lillakapsa ja suvikõrvita ning sügavkülmutasin varuks.
Nüüd iga päev, enne lõunaund saab Anne väheke püreed (rinnapiimale lisaks). Anne võtab püreed hästi, olenemata päritolust. Ehk et ühtmoodi tundusid maitsvat nii poe kui isetehtud variant. Kas midagi on muutunud? Lühike vastus: ei. Anne ärkab ikka umbes seitse korda öösel, vahel kerge nutuga, enamasti ilma, aga ärkab. Ja sööb. Ei nämmerda niisama, vaid päriselt ka, ta sööööb öösel. No jah, võib-olla mitte kõigil seitsmel korral, aga no ikkagi.
Sisimas ma natukene juba tean, milles asi on. Kuna ei aidanud ei päeval pikalt magamine ega lisa söömine (vähemalt veel ei ole, ma ju üritan ikka edasi), siis kahtlustan, et ikkagi on tekkinud harjumus. Samas, mis siis veel aitaks öösel söömise vastu kui päeval lisa söömine? No kurja, ei saa siis ikka plika päeval oma kaloreid kätte?! No jah, ega see kõrvitsa kört teab mis kaloripomm ilmselt ei ole. Rääkimata sellest tillukesest kogusest, mida ma talle annan. Kuigi ta magu ilmselt ongi tillu-tillu ja piima võtab veel peale, nii et ei saagi korraga tervet molu sisse ajada.
Tissist võõrutamise harjutusi, mida igal pool internetis pakutakse, teen ma iga jumala öö ega lase Annul niisama nautida. Väike lootuskiir on, et kui ma ikka järjepidev olen KÕIGI nende asjadega nüüd, siis ehk mõne nädalaga on miskit tulemust siiski ka näha. Pöidlad pihus!
NB! Tahtsin Annust ka mõne värskema pildi panna, aga mis juhtus oli see, mis on minusuguse käkerdise puhul tavaline - ma kogemata kustutasin need fotokast ja arvutisse veel ei olnud pannud... Nii et nautigem koos hoopis fotomeenutust ajast, mil ma veel magada sain.
Irinaaa