See nädal algas meil haigelt. Jäime mõlemad Annega ühel õhtul hoobilt haigeks. Loomulikult kulus esimesel haiguse päeval kogu mu tähelepanu Annele ning preili paraneski haigusest imeväel vaid päevaga. Mina aga põdesin oma tilkuvat nina ja vesiseid silmi veel kaks päeva. Olemine oli nõme mitmeski mõttes, aga sellest ma juba kirjutasin pikalt eelmises postituses. Seda teemat ma enam puudutada see nädal ei taha, aga nii palju ütleks veel juurde, et selliseid maeitahaelada päevi oli mul (ja ilmselt on kõigil) ka enne lapse saamist. Nii et mitte kõik mu pahad päevad ei ole seotud otseselt Annega. Praegusel ajal lihtsalt on nii, et ükskõik mis toimub, Anne on siin minuga ja on osake sellest.
Mida nädal edasi, seda mõnusamaks läks. Neljapäeva ja reede öösel tegi Anne jälle pikemaid unesid ( esimesel seitse ja teisel viis tundi järjest). Viimasel ajal ta muidu üle nelja tunni jutti enam und ei teinud. Õhtused magama jäämised on aga endiselt kuis kunagi. Laupäeval, näiteks, oli Reigo see, kes pani Annet magama (üksi) ja olevat päris keerukas ning aeganõudev tegevus olnud.
Mina nimelt pagesin koos sõbranna Katriga Kehtna uut söögikohta „Eastern Outback“ üle vaatamas. Pikk jutt lühikeseks – hea, mõnus, hubane koht. Söögivalik ei olnud just teab mis lai, aga see krevetipasta, mille tellisin, oli päris maitsev. Joogivalik oli see juures märksa laiem. Ära proovisin ühe pokaali valget veini. Lapsele jätsin ühe pudelikese hommikul pumbatud piima. Oleksin tahtnud pildi ka siia juurde panna, aga suurest elevusest, et kodust välja olin saanud ja veini lürpisin üle miljoni aasta, unustasin pilti teha. Ups!
Laupäeva päeval tegime aga ühe korraliku perekondliku jalutuskäigu. Optimistlikult vankriga. Seal oli Anne täpselt nii palju, kui ta vaevus magama ehk siis pool tundi. Nagu kellavärk magab ta viimasel ajal ükskõik kus mujal peale oma voodi 30 minutit, ei vähem ega rohkem. Võiks ta siis ju pärast väikest üleval hängimist uuesti vankrisse magama panna? Kus sa sellega! Ühest korrast piisab preili meelest üheks päevaks küll ning teeb põrgulärmi kuni koju jõuame, et siis oma voodis magusasti uinuda.
Pühapäev möödus kenasti vanavanemate päeva rütmis. Sõitsime Reigo isale tema sünnipäeva puhul Pärnusse külla. Läksime koos Reigo venna ja tema pruudi Kädyga. Tol päeval juhtus palju imelisi asju. Esiteks, Anne jäi ilma ühegi piuksuta sinna sõites magama. Magas kokku küll vaid pool tundi, aga asi seegi. Vahetult enne pärale jõudmist tegi paar hääleharjutust ka. Selge see miks – oli end jälle korralikult täis kakinud. See turvahäll ei ole mitte ebasobiv vaid istumiseks, vaid ka number kahe tegemiseks, tuleb välja. See on umbestäpselt kolmas kord, kui Anne on end turvahällis istudes totaalselt ära määrinud. Õnn on, et olin piisavalt arukas, et mõned hilbud veel kaasa pakkisin.
Teiseks, vaatamata sellele, et kogu see riidevahetus Annet äärmiselt endast väljas ja ta Reigo isa maja ees korralikult kisas, pidas ta ülejäänud aja end väga viisakalt üleval. Lebos süles nii Reigo vennal kui isal. Ei mingit võõrastamise jälgegi. Kui uni tuli, siis umbes minutikese jorises vaid mu süles enne kui magama jäi. Kolmandaks, ka tagasisõidul ei mingit piuksu. Kuni vahetult enne koju jõudmist. Eks igal asjal on piirid. Küllap sai Annel sellest turvahällis hängimisest korralikult kõrini.
Igal juhul väga õnnestunud päev. Eriti mõnus oli vaadata, kui õnnelik oli Reigo, et me lõpuks (viimati käisime aasta tagasi) ta isale külla jõudsime. Oli ju ikkagi esimene kord, kui vanaisa oma esimest lapselast nägi ja vastupidi. Tean, et see hetk elas Reigos juba ammu enne, kui me sinna jõudsime. Ja olin mina ka õnnelik, sest vaatamata sellele, et vanaisa on väga tagasihoidlik ja sissepoole elav mees, oli rõõm vanaisaks olemises temale näkku kirjutatud. Mõnd asja ei peagi välja ütlema.
Irinaaa