Ega keegi väga ei ole julgenud küsida. Õige ka. Nii kui keegi aga siiski küsib, hakkan kohe silmi pööritama. Mu vastus säilib muutumatuna: „kuidas kunagi.“
Eile meenutasin, kuidas vahetult pärast Annu sündi kinnitati mulle, et esimesed paar kuud on rasked, siis läheb kergemaks. Ja siis, kui ta jalad alla võtab, siis läheb jälle raskemaks. No selle jalad alla võtmise koha pealt ma veel kommenteerida ei saa, aga muus osas, meil on küll vist ajaga ikka raskemaks läinud.
Las ma selgitan. Alguses on põhiline raskus elumuutusega harjumine. Ja et laps nutab ka. Aga vähemalt Annu oli viisakas magaja. Esimesed kolm kuud oma elust magas ta ikka 3-4, vahel isegi 5-6 tundi jutti. Mõni üksik öö isegi kauem. Sellegipoolest tundus, et on raske, väsitav ja tüütu. Et ei saa magada normaalselt. Praegu tahaks tolleaegsele minale lihtsalt kirvega pähe lüüa.
Sest kui Annu sai kolmekuuseks, hakkasid tal esimesed hambad tulema ja sellega kadus igasugune normaalne uni. Ta ärkas iga tunni-kahe tagant ja nõudis tissi. Selline terror kestis meil kaks väga pikka kuud. On selge, et igatsesin nüüd neid „jube väsitavaid“ aegu, mil Annu magas 3-4 tundi jutti öösel. Tõesti ei puhanud selle tunni-paariga. Vahel ei jõudnud isegi magama jääda uuesti selle ajaga. See oli ka see periood, kui avastasin, et iga väike krabin ja liikumine häiris minu uinumist. Hommikuks olin täielik närvipundar, kes võttis kõige kallal, mille külge hammas hakkas. Vaene Reigo.
Nojaa, kui praeguseks olukorrast rääkida, siis tahaksin öelda, et on paremaks läinud. Ok, tegelikult ongi. Iga tunni-kahe tagant plika enam ei ärka. Tavaliselt. Aga on ka ebatavalisi öid. Seepärast ka väljend „kuidas kunagi.“ Enamasti ärkab ta nüüd öösel 2-3 korda, mis on täiesti talutav. Hommikuti olen ma ka nüüd hoopis teine inimene, aga seda pigem tänu Reigole, kes tutvustas mulle kõrvatroppe. Nüüd on aga raske seisukohta võtta, kas lapse uni on normaalsem või on asi pigem kõrvatroppides.
Nimelt pärast avariid oli mu selg parajalt tuksis ja öine voodist tõusmine, Annu enda juurde tõstmine ja pärast tagasi oma voodisse viimine, ei tulnud kõne allagi. Selle ülesande sai endale siis Reigo. Kuna aga mina ärkan Annu esimese liigutuse peale ja Reigo pigem alles siis, kui esimesed piiksud tulevad, ostis Reigo mulle kõrvatropid. Halleluuja! Maailma parim mõte!
Ja nüüd ma siis jälle tõesti puhkan end välja. Tundub nii veider, et selline väike asi võiks midagi oluliselt muuta. Reigo küll toob ja viib lapse ise, aga mina ju ka ikkagi ärkan ja tissitan. Aga miskipärast see, et ma ei tõuse voodist, muudab nii palju. ilmselt on kõrvatroppidest ka abi, sest iga krabin ei sega ka uuesti uinumist. Tulemus on see, et ma näen jälle unenägusid! Kogu aeg ja igasuguseid! Ma ärkan hommikul ja olen valmis kõigeks. Ja olen seal juures ka rõõmsameelne. Pühapäeva hommikul näiteks ärkas Annu juba kell kuus, mis on pigem ebatavaline. Aga ärkasin siis ka mina. Reigo oli juba enne meid ärkvel, sest ta ei jäänudki magama. Jah, Reigo on jälle selline imelik olend, kes vabatahtlikult vahel ei tahagi öösel magada. Ta kirjutas oma artiklit ja vaatas hokit köögis arvutis. No jah, igal ühel oma. Igatahes, ei saa vist öelda, et see väga tavaline oleks, et pühapäeva hommikul kella kaheksaks on juba terve elamine ära koristatud…. Hehehe.
Ebatavalistest öödest rääkides aga ei tahaks kuidagi kirjutamata jätta, et reede öösel vastu laupäeva jäi Annu magama alles kell pool neli hommikul. Jep. Alustasime magama panekut vist kuskil kella kaheksa ajal? Ei mäleta. Annu lihtsalt nuttis ja nuttis, ei sobinud ükski koht ega asend, ainult emme või issi süli. Lõpuks ta siiski uinus, jättes täielikuks müsteeriumiks oma nutu tagamaad. Kahtlustan seda ülemist hammast, mis end tasapisi ikka välja surub, aga kindel ka olla ei saa. Õnneks järgnevad ööd olid juba normaalsemad, nii et paanikat ei tõstatanud.
Pärast seda imelikku ööd on olnud veel imelikke öid, aga teises võtmes. Näiteks üks öö magas Annu kuus tundi jutti, ärkas, sõi ja magas veel paar tundi. Selle kuue tunniga jõuab juba end isegi natuke välja puhata! Sellele järgneval ööl magas ta viis tundi jutti, aga seejärel ärkas ja mõtles, et olekski paras aeg ärkvele jääda. Kell oli siis kolm varahommikul. Õnneks Reigol oligi plaanis varahommikust hokiülekannet vaatama hakata, nii et tema jageles selle plikaga kuniks ta mingi 4.45 vist ära vajus jälle. Nii et päris lootusetu see asi siiski ei ole.
