Neljapäeva öösel sai siis sõidetud Pelgulinna sünnitusmajja, valvearsti juurde. Selleks hetkeks parasjagu olid valud vaikselt tagasi tõmmanud (1h autosõit, kodust lahkudes olid valud veel tugevad ).
Kohale jõudes sain kohe nospa süsti ja tehti KTG. Rahustuseks toodi ka palderjani, kuna kurtsin ämmaemandale südame tagumist. KTG midagi ei näidanud, nii igaks-juhuks sai kutsutud ka arst.
Doktor mõõtis mu vererõhku ja pulssi, vaatamata antud rahustile oli mu pulss endiselt 105lööki per minut. Natukene nagu liiga kõrge. Edasi ultraheli lauale, et kontrollida üle emakakael. Enne seda veel katsus arst kõhu üle:
"See siin üleval on pepu (katsub kohe ribide all olevat mügarikku), pea on kenasti vaagnas ja üks jalg paremale küljele välja sirutatud."
Vaginaalses ultrahelis emaka avatust ei kohanud. Oleks siis ju pidanud kõik korras olema, kuid arsti ajas hoopis segadusse see, et sealt kaudu ei näinud tegu olevat lapse peaga, mis vaagnas asetses. "Vaatame kõhu pealt ka igaks-juhuks" ja siis selguski tõsiasi, et see, mida doktor oli pidanud lapse peaks, oli hoopis pepu ning see, mis asetses mu roiete juures, oli pea.
Minu esimene küsimus oli, et kas on lootust, et ta siiski pöörab end veel. Arst saatis mulle pika pilgu ja sõnas: "Kahesarvelise emakaga?" toon üsna umbusklik. "See oleks väga suur ime, ütleks et isegi võimatu." nii hilja vähemasti.
Saadeti koju. Südame jaoks soovitati Papangini, valude korral 2paracetamoli + 1nospa (võin öelda, et viimane endiselt ei aita). Homme plaaniline ultraheli, kontrollitakse lapse suurust, asetust, näitajaid jms, teisipäeval ämmaemand.
Keerama meie maasikat ei hakata. Minu emaka tõttu. Tulemas on keisrilõige ja minust saab Keisrinna.
