Aga vot, meil oli tark laps ja ta keeras end kõigi ootuste vastaselt õiget pidi! :) Seega Kapten Maasikas oli ilusti peaseisus, viimases ultrahelis kaalus 3600grammi (+/-531g). Seega keisri aeg tühistati ning jäime ootama, millal pisike on valmis ise välja tulema. Ja viimaks 41+0 rasedusnädalal see juhtuski.
Sünnilugu
26. detsembri keskpäeval läks mul süda pahaks. Elukaaslasel oli kõhuviirus, mille ma endale suutsin külge haakida. Isegi kogu vee oksendasin välja. Kuna mul on minevikus olnud probleeme oksendamisega - minu puhul lõppeb see peaaegu alati vedelikupuudusega haiglas tilgutite all.
Sellel ööl sõitsin haiglasse, et saada kasvõi tilgut või süsti, kuna energia oli läinud ja elada enam ei suutnud. Valvetoas kell kolm öösel ei olnud mingeid näiteid, et sünnitus lähenemas oleks, kuid kuna olin juba nädal aega üle tähtaja, siis pani ämmaemand veidi geeli, et emakakaela pehmendada, öeldes et ehk nädala jooksul hakkab midagi toimuma. Oksendamise vastu sain süsti ja läksin koju tagasi.
Uuesti oksendasin kell seitse hommikul. Sain magada vahelduva eduga, pidevad valud äratasid mind, kuid pidasin neid kõhukrampideks seoses oksendamisega. Kell kolm päeval olid aga need valud juba korraga kolme minuti vahega ning minuti pikkuse kestvusega. Seega sõitsime taas linna, seekord koos noormehega, kuna kõik peale minu näisid olevat kindlad, et läheb asjaks.
Kell neli võeti mind sisse, avatus 3.5cm ning sünnitustegevus ilusti alanud. Alguses taheti mind vanni lasta, kuid kraadiklaas avaldas mu palaviku ning see plaan läks koos veega alla. Valutasin mõnda aega ja siis kõik vaibus, saatsin mehe sööma. Kui ta tagasi jõudis, hakkasid valud tasapisi uuesti pihta.
Väga kiiresti läksid valud väga valusaks ning viimaks ma värisesin üle kere ja nõustusin korduvalt pakutud epituraaliga. See oli tõeline elupäästja, valud muutusid talutavaks. Kuni kell kümme tulid pauguga veed. Ja siis oli valus.
Valu iseloomu on raske kirjeldada, pole päris kindel kust valutas või millega seda võrrelda. Kõik mis ma tean, on see, et korraga tundsin läbi valude ka tohutut vajadust pressida.
Küllili, neljakäpukil ja viimaks selili. Põdesin, et mu karjumine hirmutab kellegi ära. Ämmaemand mainis juukseid. Küsis, kas ma tahan ise ka käega katsuda. Keeldusin kategooriliselt. Nuuksusin, et ma ei tunne oma keha. Kuid veel mõned pressid.
Ja kell 23:26 oli väike inimene minu rinnal. Valu oli kadunud. See tunne oli meeli ülendav ja rahustav.
Jäin hämmastavalt terveks - vaid üks pisike väline marrastus. :)
Lapse andmed:
Pikkus 51cm
Kaal 3725g
Pea ümbermõõt 37cm
Rinna ümbermõõt 35cm
Nimeks sai Hans Oliver ja koju pääsesime juba 30. detsembril.
Sünnitusmajja jätsin ma enda 23 lisa kilogrammist 10 ning hetkel kaalun 86.6kg (raseduse alguse kõige madalam kaal oli 80kg). Poja kosub edukalt, magab hästi ja laseb ka meil puhata.
