Mäletan nii hästi seda päeva, mil mu õde helistas ja teatas, et tema kasvatab kõhus titat. See oli minu seitsmeteistkümnes sünnipäev. See oli ja on siiani üks parimaid kingitusi, mida olen kunagi sünnipäevaks saanud. Olin esimest korda elus tädiks saamas. Rõõm oli suur ja siiras.
Aga pean ütlema, et ma ei mäleta, et ma oleks oma pead väga vaevanud õe peale mõtlemisega või temast pärast muretsemisega. Olin siis veel piisavalt noor ja egoistlik, et ei taibanud nii loomuliku elu osa pärast mingit suurt sündmust teha. Tundus lihtsalt nii tavaline, nii normaalne, et inimesed saavad lapsi. Ja kui üsna pea pärast õde, teavitas ka mu vend, et nende perre on oodata lisa, ei järgnenudki peale ühekordse suure rõõmujoovastuse sellele mitte midagi.
Mul pole siiani õrna aimugi, kui raskelt või kergelt mu õe ja vennanaise rasedused kulgesid. Nüüd on juba natuke tobe küsida ka. Eriti, kuna sellest perioodist nende elus on möödas juba 7-8 aastat. Vana uudis. Aga siin nüüd olen mina. Äsja emaks saanud ja nüüd mind huvitab. Äkitselt on justkui avanenud minu ees uus maailm – maailm täis beebisid.
Isegi oma raseduse ajal ei olnud mul selliseid mõtteid ja huvisid. Rasedus oli ju planeerimata ja ootamatu, ma ei olnud oma peakest beebide peale mõtlemisega üldse vaevanud. Ootusaeg ise oli küllaltki meeldiv ja mulle meeldis olla rase, aga selle kogemuse täit võlu oskan ma alles praegu, tagantjärgi näha.
Lapsed on mulle alati meeldinud. Teadsin juba ammuilma, et minust saab ükspäev ema. Ka see tundus juba aastaid-aastaid tagasi täiesti loomulik ja normaalne. Ja tegelikult ongi rasedus ja sünnitus täiesti normaalsed tegevused. Aga nüüd ma tean, et uue inimolendi siia ilma tervitamine on protsess ja see võib olla ühtmoodi ilus kui ka keeruline.
Nüüd ma vaatan tänaval suure kõhuga naisi ja ma natuke tunnen neile kaasa. Sest ma tean, mis varsti neid seal sünnitusosakonnas ees ootab. Ja siis ma natuke kadestan neid, sest nad saavad kogeda neid suurepäraseid esimesi päevi koos uue ilmakodanikuga. Ja siis ma tahaksin neid kõvasti kallistada. Eriti pärast neid esimesi päevi. Või isegi pigem pärast esimesi kuid. Sest see kõik on väga ilus, aga ka väga raske.
Kui ma saaks, siis ma läheksin hea meelega ajas tagasi ja tüütaksin oma õde ja vennanaist pidevate kõnedega, et uurida, kuidas neil rasedusega läheb. Pakuksin end igal võimalikul moel toeks. Käiksin nende eest poes või aitaksin neil jalanõusid jalga. Või käiksin koos nendega neid paganama pissiproove andmas või ootaksin koos nendega arsti kabineti ukse taga (neid asju muidu unelmate maailmas, kus mina tööl ega koolis vms käima ei peaks). Laseksin endast nendega palju pilte teha, sest see aeg on nii lühike, kui nad oma kõhuga on ja ma tahaksin seda aega väärtustada. Sest see on tegelikult üks päris suur ime, kuidas naised oma kõhtudes pisikesi inimolendeid kasvatavad.
Ja siis oleksin kogu aeg valves ja ootaksin seda hetke, mil nende tita sünnib. Hõiskaksin, rõõmustaksin ja nutaksin, sest ma tean nüüd, kui emotsionaalne see aeg on ja kui väga sa ootad ja vajad, et inimesed sinuga rõõmustaksid. Eriti lähedased. Kui oluline see on, et su sõbrad, kellel võib-olla ei ole lapsi, huvituksid su elust ja tahaksid sellest osa saada. Tahaksid ka olla onud ja tädid.
Alles pärast Annu sündi, isegi mitte raseduse ajal, vaid alles tema kohal olles, on minu maailma kese täielikult muutunud. Kõikjal, kuhu ma ka ei vaataks, on lapsed. Üks päev läksin poodi ja minu ees jalutaks üks mees. Oli külm hommik ja mulle tundus, et tal on külm. Hoidis oma õlgu koos ja käsi taskus, liiga pikad teksad saapa katkiste taldade alla kinni jäämas, lonkis ta vaikselt edasi. Ja mõtlesin – tahaksin teda tuppa kutsuda, pakkuda talle teed ja süüa, uurida, kuidas ta läheb ja miks ta oma saapaid parandada ei ole lasknud. See mees on kellegi poeg. Kuskil on tal ema, kes muretseb samamoodi.
Muutunud on ka see, kuidas ma loen uudiseid. Eks kogu aeg on paha lugeda halbu uudiseid. Eriti surmadest. Loomulikult ka laste surmadest. Aga enne Annut ma pigem nutsin siis, kui surma oli saanud mõni loom. On alati tundnud nii ebaõiglane, kui surma on saanud loom, kes ei suuda end julma inimese eest kaitsta. Nüüd aga ei pea ma isegi täit uudise sisu lugema, nii pea, kui asi puudutab lapsi, on mul klomp kurgus. Kohe tekib vastupandamatu soov kallistada Annut ja palvetada, et keegi ei pea kunagi kuskil lugema sellist uudist meie kohta. Või meie lähedaste kohta.
Ja siis on veel need teiste inimeste beebid. Nagu ma juba ennist mainisin, varem tundus kogu see lapse saamise protsess nõnda loomulik, et peale ühe „palju õnne“ nagu mokaotsast ei tulnudki. Nüüd aga tahaksin vist kõikide oma sõbrannade sünnitusel kaasas olla. Sest see on nii põnev aeg! Ja need esimesed hetked on nii kihvtid! Ja see „palju õnne“ on niii vähe! Tahaksin nii palju asju öelda! Tahaksin olla kärbes seinal nendel esimestel päevadel ja kogeda seda kõike uuesti ja uuesti. Saada KÕIGEST osa!
