Võib-olla panite tähele, et juba jaanuaris, kolmanda trimestri kestel jäi minu rasedusblogi Emmede Klubi lehel vaikseks. Sellele on põhjus: kaheksandal raseduskuul diagnoositi meil loote hüpotroofia ehk kasvupeetus. Paraku ei läinud ka diagnoosi saamine ilma komistuskivideta - kohalikus haiglas, kus arvel olin, jäeti see märkamata.
Detsembris käisin korralisel ämmaemanda visiidil, kus leppisime 36. nädalaks, 18. jaanuariks kokku ultraheli aja. Kolmas UH ei ole kohustuslik, seda tehakse vaid vajadusel – nt vajadus lapse kaalu hinnata. Minul oli 20. nädala looteanatoomias dr Šois märkinud, et platsenta alumine äär on väga emakakaela lähedal ja seda tuleks eraldi uurida – ega ole ees. Sel põhjusel sai kokku lepitud ka kolmas UH.
Mulle toona teadmata kirjutas ämmakas saatekirjale ka teise küsimuse: kõht väike – hüpotroofia? Ämmakas oli mitu korda raseduse jooksul maininud, et mul on suhteliselt väike kõht, aga seda mitte murelikult, vaid pigem sedastavalt. Esimese lapsega oli ju samamoodi, aga laps ise oli normaalses kaalus. Seetõttu ma ei pidanudki liiga veidraks, et sain veel kaheksandal raseduskuul pärast beebi vaagnasse laskumist hommikul kõhu peaaegu täielikult sisse tõmmata:
18. jaanuari ultraheli oli veider – seda tegi kolm meest, üks viis läbi ja kaks jälgisid, aga nende kommentaaridest jäi mulje, et mitte eriti oskuslikult. Küsisin kui suur laps paistab sündivat. Vastus: “Veel kaks kilo täis ei ole.” Kas see on ikka normaalne, uurisin. Kas lapse isa on ka väike? Vastas ta küsimusele küsimusega.
Kohe pärast seda viisin UH tulemused ämmaemandale. Looteveed normis, loote kaal 1800 grammi +-250 grammi, platsenta OK. Küsisin, kas nii väike kaal on ikka normaalne? Ämmakas vastas, et kui arst ütles on, siis on. Selgitas ka miks nii veider meeskond UH tegi – kuna õiget inimest ei olnud tööl, aga loote kasv tegi ämmakale siiski muret ja ta ei tahtnud uuringut ka edasi lükata, viiski uuringu läbi üle 80 aasta vana radioloog, kes rasedate ultraheli tavaliselt ei tee.
Uue vastuvõtuaja määras ämmakas 12. veebruariks – kui pole pooldunud. Viimasel kuul tuleks küll kohtuda kord kahes nädalas, kuid kuna just praegu olid tal kõik ajad täiesti täis ja minu rasedusega oli kõik korras, saigi aeg määratud alles 39. nädalaks – pea kuu pärast.
Lahkusin rahuliku südamega. Alles õhtul päeva sündmustele tagasi mõeldes muutusin murelikuks. Guugeldasin “väike loode” ja “1800 grammi 36. rasedusnädal”. Vastused olid jahmatavad – see saab okei olla ainult juhul, kui tehtud on mõõtmis- või arvutusviga. Igal muul juhul on tegemist hüpotroofia ehk loote kasvupeetusega. Helistasin Tallinnasse sünnitusmaja erakorralisse vastuvõttu, kus mulle pandi uus ultraheli aeg 20. jaanuariks. Helistasin ka oma tuttavale, väga usaldusväärsele ja pädevale naistearstile. Ta kinnitas mu kahtluseid – 36. nädalal peaks loode kaaluma nii 2400 grammi. Kõik, mis jääb sellest rohkem kui 10 protsenti alla, on kasvupeetus ehk hüpotroofia. Meie lapsele pakutud kaal jäi normist alla 25%.
Öö möödus südamevalus. 20. jaanuari lõunal toimus ultraheliuuring Tallinnas. Tulemus: loote hüpotroofia ehk kasvupeetus, asümmeetriline (asymmetrical IUGR). Loote pea vastavus raseduse suurusele ja rohkemgi – 37 nädalat, loote kõhuümbermõõdu vastavus 29. – 30. nädalale. Lootevett alla miinimumpiiri (kohaliku UH tulemustes oli ju märgitud, et seegi normis). Võeti verd ja KTG, paluti hommikul naasta. Öö möödus tõelises südamevalus.
Loote kasvupeetus ehk hüpotroofia tähendabki põhimõtteliselt lihtsalt seda, et tita suurus ei vasta rasedusnädalale, vaid on normist kümme või enam protsenti väiksem. Hüpotroofiat on kahte sorti. Sümmeetrilise hüpotroofia korral on loode raseduse algusest peale liiga aeglaselt arenenud ja terve tema keha on normist väiksem. Põhjuseks võivad olla ema poolt raseduse haiguses põetud haigused, lapse kromosoomhaigused, ema aneemia või ema alkoholitarbimine raseduse ajal.
Asümmeetrilise hüpotroofia korral on loode esimesed kaks trimestrit normaalselt arenenud, kolmandas on aga lootel tekkinud probleem toitainete kättesaamisega, mille tõttu loote pea on küll normaalses suuruses, aga keha kõhna. Laps on n-ö nälginud. Just see probleem diagnoositigi meil. Esimesel kahel trimestil ei olnud dr Šoisi tehtud ultrahelides midagi valesti, laps vastas täielikult oodatavatele mõõtmetele.
Miks meie laps kolmandal trimestril enam kõhus hästi toitaineid kätte ei saanud, ei ole teada. Tavaliselt on selle põhjuseks näiteks preeklampsia või probleemid nabanööri või platsentaga, tihti jääb aga täpne põhjus välja selgitamata - nii ka meil.
Kirjutasin raseduse alguses siin Emmede Klubi blogis, miks eelistasin kohaliku haigla ultrahelile kallist eravastuvõttu dr Šoisi juures. Kahjuks julgesin kolmanda ultraheli ikkagi kohalikus haiglas teha ja tulemus kohe käes. Meie tita sai õigeaegse diagnoosi ainult tänu minu enda murelikule ja kontrollivale loomule ning emainstinktile, et midagi on meditsiinitöötajate rahumeelsest jutust hoolimata valesti.
21. jaanuari hommikul toimus Tallinnas korduvuuring, mis kinnitas kõiki eelmise päeva tulemusi. Mingeid arenguhäireid või kahjustusi meie tital ei tuvastatud – loode oli juba toitainetepuuduses kõhnaks jäänud, kuid UH järgi tundus, et toidu-hapniku puudus ei olnud aju, südant ega organeid veel kahjustanud. Sellisele “haigusele” on ainult üks ravi: tita ilmale tuua ja talle emakaväliselt süüa anda! Mind kirjutati haiglasse ja alustati kohe sünnituse esilekutsumist suukaudse ravimi misoprostooliga.
Mis sai edasi, kirjutan juba järgmisel nädalal!
Ülemisel pildil on minu kõht kaheksandal kuul ilma kõhulihaseid pingutamata. Kõht on tõepoolest kesmise rasedaga võrreldes väike, kuid see ei tekitanud esialgu muret, sest esimese rasedusega oli mu kõht sama väike, aga kõik näitajad läbivalt normis ja sündis terve 3,5-kilone laps.
Madiken, Emmede Klubi toimetus