Mina olen ikka see inimene olnud, kes pärast kellakeeramist õitses alati, et ei see mind mõjuta. No ja ei mõjutanudki. See üks tund und ette-taha jättis mind täiesti külmaks. On vaja keerata, siis on. Tore ka ju, kui saab valget aega kauem nautida. Olengi aegade algusest saati n-ö hommikuinimene olnud, lõokene, nagu öeldakse.
Sel aastal siis aga juhtus nõnda, et pärast kellakeeramist ei taha õhtuti enam uni tulla. Tee, mis tahad, lihtsalt ei tule. Olen ikka jonnakas olnud ja televiisori välja lülitanud, telefoni endast kaugemale lükanud, end voodisse kerra tõmmanud, aga paraku ei ole sellest suurt tolku olnud. Lõppkokkuvõttes jõuan ikka Reigo ära oodata, kes viimase rongiga Tallinnast koju sõidab esmaspäeviti. Vahel jõuan tema norskamise ka ära oodata, enne kui ise uinun lõpuks.
Inimesele, kes muidu on harjunud koos lapsega kell 19 uinuma (vanur!!), valmistab see olukord raskusi. Eriti kuna laps ajab meid öösiti endiselt paar-kolm korda üles ja eriti-eriti, kuna ma olen ju lõoke ja tahan öösel magada. Ma ei talu magamatust üldse. Kui ma järgmise päeva hommikul pahur ei ole, siis olen seda pärastlõunal, kui väsimus kallale tikub. Mis siis jällegi magama heitmise hetkeks taandub.
Jah, sai see välja öeldud. Meie laps ajab meid endiselt öösel üles. Ise olen süüdi ka veel. Nimelt ärkab Annu öösiti nüüd jälle harjumusest. Nõuab tissi. Ja saab tissi. Sest emme on liiga unine, et taluda nuttu või vigisemist või suudaks veel vähem ise Reigo asemel teda süles kussutada. No ei. Ma ei saa lihtsalt. Reigo pahandab juba minuga sellepärast, kuna talle ei sobi katkendlik uni ja tahab Annut jälle koolitada. Mulle aga ei tundu ükski öö selleks piisavalt sobiv. Tahan MA-GA-DA ju. Nii pea kui Annu on oma tissi saanud, uinub ta mõne minuti pärast ja kõik saavad jälle mõned tunnid magada.
Annu on juba niivõrd vana küll, et võiks iseseisvalt kogu öö magada, ilma tissita. Selge see. Üha selgem on ka see, et üsna pea saab see õnnis tissiaeg tal üldse läbi. Lohutangi nii Reigot kui ennast, et las see pisike putukas naudib oma öist tissi, kuniks tal seda õnne veel on. Plaan on ju aastaseni anda ja siis kraanid kinni keerata.
Nüüd siis naljakoht – näib, et see rinnast võõrutamine on vähemalt sama raske mulle kui Annule. Tõsiselt ka. Olen hakanud hindama neid hetki, mil ta on mulle nii lähedal. Raske on kirjeldada seda, ilma et ma kõlaks nagu mingi räme perv, kes saab naudingut lapsele rinna andmisest. Kuigi saan ju. See pakub rõõõõmu. Lisaks on rinnaga lihtsalt maru mugav. Tiss välja ja soe söögikord lapsele on olemas. Ei ole lihtsamat varianti. Vahepeal naljatlesin, et pean kaheks päevaks kodust ära minema, et laps harjuks ilma tissita olema ja vajadusel pudelist piima saama. Nüüd juba kaalun seda varianti päris tõsiselt.
