Alates haiglasse jõudmise hetkest algas alles tõeline jubedus. Ei mina ega Reigo polnud varem kunagi pidanud haiglasse minema. Seega me ei teadnud absoluutselt, mida võiks seal olles vaja minna. Seda enam, et sinna mineku otsus sai meil tehtud ootamatult ja minek toimus poole tunni jooksul otsuse vastuvõtmise hetkest. Loopisin kodus suvaliselt Annule paar pidžaamat, ühe uue riidekomplekti, kaks sokipaari, mõned mänguasjad, lemmik magamislamba, paar püreetuubi ja hunniku mähkmeid kotti, endale ka paar asja ja oligi minek.
Ma ei olnud jõudnudki mõelda sellele, et kui meid võetaksegi sisse, siis mida mina seal kannan jalas, seljas, magades, mida ma kasutan pesemiseks, enda kuivatamiseks, söömiseks (haigla toit on ju ökä), kuidas ma lahutan enese meelt (nagu hallooo, võta raamat kaasa) jne jne. Kuigi haiglasse jõudsime me kahe suure kotiga, tundus, et kaasas ei olnud ikkagi mitte midagi.
Kõige esimene nõme üllatus oli muidugi see, et meid võttis vastu täiesti umbkeelne onuke, kellest oli lihtsalt nii raske aru saada. Pealegi kuulen ma niisamagi halvasti, nii et pidin ekstra kõvasti oma kõrvu teritama ja huultelt lugemist praktiseerima, et üldse osata talle midagi vastata. Arstitädi, kes oli õnneks eestlane, oli tõeline Christina Yang Grey Anatoomiast (kes teab, see teab). Mulle tundus, et tema tõsimeelne nägu ei olegi loodud naeratusteks ja pilk millekski muuks kui vaid kriitiliseks hindamiseks. Aga see pakkus turvatunnet, sest jäi mulje, et inimene on asjasse süvenenud, tark ja pühendunud. Loomulikult küsis ta kõik asjad üle, katsus Annut ja kirjutas meid sisse.
Kõige rõvedam hetk oli see, kui selgus, et Reigo ei saagi sinna ööseks jääda. Ainult laps ja üks hooldaja. Ehk siis ema. Arst tegi hämmeldunud näo meie hämmeldunud nägude peale ja küsis: „Mida teie siis mõtlesite?“ Kaks lolli maakat mõtlesid, et pere jääb ikka haiguses kokku. Annu juba ammuilma nuttis, kogu selle aja, mis me seal vastuvõtus olime ta nuttis ja ma otsustasin sel hetkel, et mina pean ka nutma. Püüdsin küll end tagasi hoida, aga mokk tõmbus vägisi kõveraks. Selline tunne oli, et Reigot saadeti sõtta ja meid pisteti vangi. Igaveseks lahutatud. Nii teravalt tundsin sel hetkel, kuidas Reigost on saanud minu ihuliige. Nagu kätt oleks küljest rebitud. Minu tugi ja kindlus võeti mult ära. Nüüd pidin mina see tugev olema ja lohutama Annut. Ei olnud enam kedagi, kes mind lohutaks. Tundsin end erakordselt üksikuna ja veelgi enam, väikse lapsena. Oleksin tahtnud, et keegi mind ka sülle võtaks ja lohutaks nagu mina Annut.
Ei aidanud kaasa kogu see vastuvõtmise protsess. Sanitar ulatas meile pidžaamad, et Annule selga panna, mille peale ma kostsin, et meil on kaasas ka, võin oma omad panna. Arst ütles, et pigem ei, hakatakse kanüüli panema. No mis. Et hakkab verd purskama? Ei julgenud küsida. Okei, läheb siis haigla pidžaama. „Pange see selga,“ „Ärge veel pange, ma kuulan ta kopse,“ „Pange siia allkiri,“ „Ei, enne tulge pange laps kaalule,“ „Andke üleriided ära“ jne jne. Tiriti igas suunas ja jagati käsklusi. Liftiga neljandale korrusele palatisse lõpuks sõites olid mul silmad endiselt vett täis. Seda märkas ka sanitar, kes lohutas meid: „Ega siin kaua sees ei hoita, mõni päev ehk ainult.“
Nii kui palati uks oli meie selja tagant kinni vajunud, purskasin kõva häälega nutma. Annu nuttis juba enne, nii et liitusin kooriga. Tammusin temaga mööda palatit ringi ja üritasin kõike juhtunud seedida. Siin me siis nüüd oleme, kaua, kes teab. Kuidas ma Annu siin magama saan? Võõras koht, kogu aeg torgitakse, paha olla ka…
