Kui olin Annu ja enese pisarad kuivatanud, tõmbasin selga mulle toodud pidžaamad ja jäin ootama kuniks meid vereproovi võtma kutsuti. Kaua ootama ei pidanud, üsna pea tuli noor õde ja juhatas meid ülejärgmisest uksest sisse. Laua taga, meie poole seljaga istus teine õde, kes ei pööranud end hetkekski ümber, et teadvustada meie kohaolu. Kui aga olin Annu noore õe palvel lauale asetanud, oli ka teine õde ootamatult meie kõrvale seisma jõudnud. Ma ei unusta iial seda pilku, millega ta nüüdseks juba nutvat Annut puuris. Mõtlesin, kas ta vaatab sama pilguga ka oma nutvaid lapsi või lapselapsi…
Kanüül paigaldati ja veri võeti õnneks kiirelt. Annu jaoks oli see väga mitmes piinarikas ja stressitekitav tegevus sel õhtul ning nutmisest luksuv ja paistes silmadega Annu jäeti jälle minu hoole alla meie palatisse. Voodi kõrvale kapile asetas õde paberi, kuhu palus mul märkida kõik korrad, mida, millal ja kui palju Annu sööb ja joob, millal ja missugust väljaheidet ta toodab. Samuti pidin Annut tol esimesel ööl iga paari tunni tagant kraadima. Lisaks toodi mulle ka soolalahus, millega Annul nutmisest tatist nina puhastada. Seda kõike tundus tol hetkel liiga palju.
Kõige suurem katsumus tundus aga Annu seal magama saamine. Ilmselgelt ta oli ärevil ja ergas, uuris iga nurka toas ega soovinud hetkekski minu küljest lahkuda. Annu ei ole kunagi minu kõrval maganud. Me ei ole seda harjutanud. Mõned korrad on seda juhuslikult juhtunud, et ta jääb öösel rinda andes mu kõrvale magama, aga ühe unetsükli möödudes ta on alati üles ärganud ja kibelenud oma voodisse. Nii on ka meile parem, sest ühe väikese inimese kohta oskab see tüdruk korralikult laiutada.
Palatis oli Annu tarbeks võrevoodi. Õnn oli, et olime suures haiglasse sõitmise tuhinas ikkagi Annu magamislooma, lamba kaasa haaranud. Ilmselt see meid tol õhtul päästiski. Imekombel sain Annu üks hetk siiski võrevoodisse, lamba kaissu magama. Enne veel sain õe käest küünla tõusva palaviku alandamiseks. Esimesel ööl magas Annu ühe tunni kaupa. Tunnike magas, seejärel nuttis ja jorises kümmekond minutit, pakkusin talle rinda ja niisama lohutust kuniks ta jälle uinus. Iga kahe ärkamise järel kraadisime, vajadusel vahetasin mähkmed. Pole vist vaja öelda, et need tegevused olid Annu jaoks ja seega ka minu jaoks totaalselt ebameeldivad. Oi, kui palju sai seal väikeses palatis edasi-tagasi tammutud, väike pamp süles.
Lisaks rinnapiimale, jõi Annu oma topsist vett. Esimesel ööl mingisuguse spetsiaalse soolapulbriga vett, mis üks hetk öörahu ajal otsa sai. Vajutasin õe kutsumiseks palatis olevat nuppu. Mulle oli juba varem öeldud, et koridoris on veekeedukann, kui peaks tarvidus tekkima, aga kuna oli öörahu, siis ma eeldasin, et see tähendab, et igaüks püsib oma palatis. Umbkeelne õde tuli, ulatasin alandlikult tema poole tühja joogitopsi ja palusin tal endale keeduvett tuua. Oodatud reaktsiooni aga ei tulnud. Õde kukkus hoopis käsi vehkima, et „koridoris on veekeetja, palun!“ Pomisesin vaikselt oma öörahu juttu, aga õde juba lahkus. Korraks tikkus silmadesse jälle vesi. Miks peab see kõik nii õudne olema. Teps mitte ei tahtnud Annut üksi siia palatisse nutma jätta, et vett keetma minna. Mõtte lõpetanud, astus palatisse sama õde, veekeedukann kaenlas. Hämmingus, jõudsin talle veel vaikselt „tänan“ pomiseda, enne kui ta sõnagi lausumata koridori kadus.
