Täna, aasta tagasi sündis meie Anne Sophie. Tekkisid mõned mõtted, mida tahaksin jagada kõigi emmedega, eriti tulevaste emmedega.
Pärast Anne sündi, kui ma veel harjusin uue olukorraga, ütles mulle hea tuttav ämmaemand Maret, et lapsed on siin, et meid õpetada. Olgu see siis kannatlikkus, oma vajaduste tagaplaanile lükkamine või midagi muud. Tõin need kaks näiteks, kuna tunnen, et olen just nendes valdkondades viimase aasta jooksul arenenud.
Ma ei ütleks, et ma ei olnud varem võimeline enda vajadusi teiste nimel tagaplaanile lükkama. Olin küll. Aga üks asi, mida õpid tutika inimolendiga elades, on see, et tema vajab sind kogu aeg, iga päev, iga kell ja tema vajaduste rahuldamisest sõltub tema elu. Seega sinu kui ema vajadused peavadki jääma tagaplaanile ja nii kogu aeg.
Sa võid ju planeerida oma käike ja tegevusi, aga tõenäoline on, et su laps jääb täpselt enne planeeritud ärasõitu haigeks (meie Inglismaa reis), lööb enne poodi minekut varba ära või on lihtsalt pahas tujus. Jah, selle õppisin ma ka ära, et planeerida võib, aga lubadusi anda ei ole mõtet. Enam kui pooltel juhtudel pead muidu lubaduse murdma.
Kogu selle muutlikkuse keerises, kus sa ei tea kunagi ette, mida päev toob, tuleb olla kannatlik. Enda vaimse tervise mõttes tuleks võimalikult ruttu ära õppida, et iga asja pärast ärrituda ei ole mõtet. Negatiivsed emotsioonid lihtsalt tekitavad omasid juurde. Midagi kergemini alla vannud, seda tõenäolisemalt vireled terve päev musta pilve varjus. Omad kogemused. Nii et neela heaga alla kõik maha kukkunud piimapakid (mille sa tõenäoliselt ise maha ajasid), mehe vedelevad sokid ja kassiliiva puru köögipõrandal. Elisabeth Reinsalu on öelnud, et ta mäletab oma lapsepõlvest, kuidas ema armastas üle kõige puhtust. Pole just see mälestus, mida oma lapsele sooviks.
Kristiina Ehin kirjutas oma raamatus „Paleontoloogi päevaraamat,“ kuidas tema ema ütles talle, et oma last kasvatades me kasvatame ka natuke iseendeid lapsena. Või midagi sellist. Ma saan sellest nii aru, et oma last kasvatades on meil võimalus pakkuda talle seda, millest ise võib-olla puudust tundsime ja rohkemgi. Ka lapsevanematele mõeldud eneseabiraamatud kinnitavad, et inimene kipub ikka alateadlikult kas kordama oma vanemate vigu (või ka vanemate positiivseid tegevusi) ehk peegeldama oma lapsepõlve oma lastele või vastupidi, pakkuma oma lastele seda, mida nemad ise ei saanud. Ma usun, et iseendale selle asjaolu teadvustamine tuleb vaid kasuks.
Minu jaoks kestab see teadvustamise aeg veel praegugi. Usun, et oleksin saanud protsessi kiirendada, kui oleksin näiteks rasedust ette planeerinud. Sellisel juhul oleksin vast ka sääraste eneseabiraamatute vastu varem huvi tundnud või küsitlenud oma vanemaid ja vanavanemaid lapsekasvatuse teemadel. Paraku oli Anne meile ups-üllatus. Raseduse ajal valdas mind miski õnnemull, milles ma lihtsalt õndsalt naeratades kulgesin. Ei jõudnud minuni ükski tõeline mure mõte. Kõige vähem muretsesin ma lapse kasvatamise üle. Leidsin, et see on loomulik elu osa ja see tulebki loomulikult.
Eks ta tulebki. Samas enda puhul võin öelda, et lapse sünniga kaasnes ka palju kahtlusi. Sisetunne ütleb, et tee nii, aga keegi kõrval äkki ütleb, et tee naa, samas võib-olla keegi kolmas teeb samal ajal hoopis kolmandat moodi. Tänapäeval oleme me kahjuks nii tugevalt ja alati üksteisega seotud, teame, mis teiste eludes toimub ja võrdleme. Nii jääb enda sisetunde kuulamine tagaplaanile. Hiljem igasugu tarkusi raamatutest lugenud, võin öelda, et sisetunne teadis ja aitas ikka hädast välja. Iga ema peab iseennast kõige enam usaldama. Seda öeldes, pean aga rõhutama, et lapse füsioloogilised vajadused tuleks igal ühel iseseisvalt selgeks teha, kas oma perearstiga konsulteerides või asjakohast kirjandust lugedes. See on see koht, kus puhtalt tunnetusest võib väheks jääda.
Emotsionaalsete vajadustega on „lihtne“ – ole olemas, paku lähedust, armasta. Ja seda eriti siis, kui lapsel on paha tuju.
