Ma ei viitsi! Järgmisele inimesele, kes julgeb mult küsida, kuidas Anne magab, ma lihtsalt virutan suure kaarega jalaga näkku! Nii kopp on ees sellest teemast. Eriti sellest rääkimisest. On, mis on. Las ta siis olla.
Sellised mõtted tekivad mul öösiti. Või pigem varahommikuti. Kui Anne on jälle iga tunni-kahe tagant ärganud ja tissinud. Ja mul ei ole pärast kella nelja enam und tulnud. No johhaidii! Miks peab keha ka minu vastu olema! Siis oli veel see üks hommik, 15. detsembril, kui Anne otsustas, et hea aeg hommikuseks äratuseks oleks 5.30.
Mina, magamata, maruvihane, tõstsin siis Anne meie voodisse ja läksin kööki nõude kallale. Koristasin nõuderesti pestud ja kuivanud nõudest puhtaks. Eriti demonstratiivselt, kõvade kõlksudega, ise vandudes. Vahel on nii paganama raske mitte pahane olla. Enamasti olen pahane enda peale. Esiteks, miks ma endal magada ei lase, kui võimalus isegi on ning teiseks, miks lasen end sellisel mõttetusel nagu magamatus end nii endast välja viia. Veel mõned aastad tagasi sai täiesti omal vabal valikul ööde kaupa üleval oldud ja seejärel tööle/kooli mindud. Nüüd siis hoian kümne küünega oma armsast unest kinni. Tööle ega kooli ka minema ei pea.
Tol hommikul pidime küll minema Annuga Märjamaale beebikooli, aga tänu oma varajasele ärkamisele keeras ta kõik mu plaanid pekki ning jäi minemata. Ega see väikelapsega elu ei ole nii, et tahad ja lähed, vaid kõik tuleb ju tema uneaegade järgi sättida. Kui ta teel sinna ei maga, siis on ta tundi jõudes väsinud. Ega ma enam tahtnudki minna, kui oleks isegi saanud. Kirusin nii Reigole kui sõbranna Kätlinile, et parem ongi, et läinud rooli, „oleksin vist kohe vastu esimest puud sõitnud.“ Närvid olid pingul veel.
Saanud end välja elada, läheb elu ka edasi. Viha lahtub ja päevad mööduvad nagu ikka. Millalgi hommikuhakul unustasin, et olen magamata, unevajadust enam ei tundnud ja tuju oli hea. See vastik viha tõuseb ainult öösel või vastu hommikut. Järgmine öö oli juba märksa meeldivam ja 16. detsembri hommik algas jälle tavapärast rutiini järgides.
Otsustasin, et Märjamaale võiks ikkagi minna. Saab vanavanemad üle vaadata, oma tavapärastele päevadele vaheldust, lisaks võiksin sealt ära tuua ka keldris istuva nõuka-aegse laste söögitooli ning täiendada meie kartulivarusid. Kõik sujus, pakkisin enda, lapse ja vankri autosse ning asusime teele. Valisin, nagu ikka viimasel ajal, Raikküla-Valgu-Velise-Päärdu marsruudi. Teekond kulgeb mööda kauneid vaateid, tee on huvitavam sõita ja Annu saab ühe korraliku une ka ära teha. Aja peale minekut ei olnud ning sain vaikselt kulgeda, Retro FMile kaasa lauldes.
Ma ei olnud üllatunud, kui Raikkülas Valgu teele keerates teeolud märgatavalt muutusid. See tee ei ole just tihedalt sõidetav ning talviti kippus ikka libe olema. See ei ole aga minu esimene talv autoroolis ega sellel teel sõita. Tegelikult olen samal teel ka märksa kehvemates oludes sõitnud. Ma ei osanud midagi karta. Aga oleksin ehk pidanud…
Kui olin Veliselt läbi sõitnud ja jõudsin vana tuttava kurvini, mis kulgeb ümber ühe elumaja, hakkas autol tagumik kergelt vingerdama. Ma ei löönud kartma. Ilmselt mul silm ka ei pilkunud. Ikka juhtub, et hakkab libe. Üritasin end otseks saada. Seda järgmist hetke ma ei unusta aga vist iial. See oli see hetk, mil sain aru, et enam ma end sirgeks ei saagi… Viimane asi, mida ma enne suurt pauku nägin, oli talvine raagus võsa.
Pauk ära käinud, olime otsapidi jälle teel. Ilmselt põrkasime tagasi. Minupoolne küljeaken oli kadunud. Kildudeks purunenud. Alles õndsalt maganud Anne andis valjuhäälselt enda elusolekust mulle märku. Ta vaatas nüüd minu poole. Turvatool oli nihkunud. Meie mõlema turvavööd olid lahti klõpsatanud, tema turvatooli traksid samuti.
Nii kui auto oli peatunud, tundsin väga valusalt oma selga. Sellele vaatamata otsustasin, et kõige kiirem tegu on otsida üles telefon. Esimene mõte oli, et nüüd lendas see mu katkisest aknast nelja tuule poole ja ma olen sunnitud kuidagiviisi lähedal olevatesse taludesse roomama. Nende poolt vaatas mulle vastu ainult karm vaikus. Kartsin, et kedagi äkki ei olegi kodus.
Õnneks avastasin enda telefoni korpuse ühe osa ja aku tagumise istme eest põrandalt. Käte värisedes pakkisin telefoni kokku, sisestasin pini ja ootasin. Mõtleb NII kaua. See telefon on ikka nuhtlus. Seljavalu hakkas vaikselt välja kannatamatuks muutuma. Anne oli rahunenud ja vaatas ainiti mulle otsa. Valule vaatamata, üritasin tema jaoks rahulik tunduda.
Kiirabi lasin end ikka mõne korra kutsuda. No kurat, mõtlesin endamisi, et nüüd ei võeta siis vastu ka. Esimene mure oli kohe, kuidas seletada, kus ma olen. Velisel, vist. Kus täpsemalt? Eee.. Noh.. tee peal. Kurat. Õnneks nägin silmanurgast, et lähemal asuvast talumajast siiski tuleb keegi välja ja läheneb mu autole. Nagu vana rahu ise, astub kohalik mees, kaks kätt taskus mulle ligi. Küsin tema käest täpsemaid koordinaate, et kiirabi siia juhatada. Kahe peale kuidagi saime seletatud. Olen tänulik, et ta seal on, kuigi kumbki meist ei oska teineteisega midagi peale hakata. Ta küsib: „Tahad tuppa tulla?“ Telefonitorust öeldakse mulle, et püsiksin omal kohal ja ma keeldun viisakalt. Mees korjab mõned lahtised autojupid teelt ja tammub siis eemale. Mingi hetk on ta päris kadunud.
Kiirabi ühendab mind vahepeal valvearstiga, kes uurib minu seisundi kohta. „Kas teil kuskilt veritseb ka?“ Ma vastan, et ei tea, pole aega olnud peeglisse vahtida. Vaatan, ei ole. Kõik on ühes tükis. Lapsega on kõik korras, nuttis, aga nüüd on rahulik. Kuigi selg tegi põrgumoodi valu, olen kindel, et jään elama ja hakkan muretsema selle pärast, mis saab asjadest autos. Ilmselt ma siiski selle autoga ju sealt enam minema ei sõida. Uurin arsti käest, et mis mu asjadest saab. Mul olid ju lapse vanker ja lambavilla magamiskott peale pakitud. Kas peaksin kellegi järgi kutsuma nendele. Ta arvab küll nii ning me lõpetame kõne, et saaksin seda teha.
Esimene mõte on helistada vennale. Aga ma ei tee seda, kuna eeldan, et ta on tööl ning ilmselt kuskil kaugel karjääris ning tema siia jõudmine võtaks liiga palju aega. Otsustan proovida tabada kedagi Raplast. Helistan Kätlinile, et uurida ega ta autoga tööl ei ole. Saanud eitava vastuse, lõpetan kiirelt kõne, öeldes, et ei saa praegu rääkida. Tundsin ruttu, et kedagi kätte saada ja mul oli liiga valus, et kellegagi jutustada. Ei tahtnud ka teda niisama hirmutada, olin isegi alles küllaltki šokis.
Helistan Katrile. Kuigi esmane mõte oli püüda kedagi autoga toimetusest liikuma saada, tundub mõistlikum uurida, kas Villu on vaba. Milline õnn, et Villu oligi vaba. Tänu Villule leiavad lahenduse mitmedki probleemid. Ta käis ja tõstis mu auto tühjaks, helistas ise politseile, informeeris neid, ootas nad auto juures ära ja lasi auto puksiiriga ära vedada. Mul ei oleks ükski neist asjadest vist nii pea pähe torganud. Tuhat tänu talle! Katri helistas vahepeal ka mu emale, keda minul endal ei õnnestunud kätte saada, ja teavitas teda toimuvast ning uuris, kuhu võiks auto puksiirida. Ma ei tea, mida ma ilma Katri ja Villuta oleksin peale hakanud. Tõelisi sõpru tuntakse hädas, tõesti.
Tundub, et möödub terve igavik enne kui kiirabi saabub. Kiirabitöötajad on väga toredad ja sõbralikud. Kuigi nad uurivad kordamööda järjepidevalt, kuidas mul on, kas ja kui valus mul, kas ma saan korralikult hingata, kas ma äkki ei hakka ära minestama, ei suuda ma neile vastata. Jah, mul on valus. See valu meenutas hirmsasti sünnitusvalusid. Selline peaaegu väljakannatamatu valu, mille kannatamiseks ei sobi ükski asend. Kusjuures, esimene mõte, mis mul oli pärast auto seisma jäämist, kui esimest korda tundsin seda valu – ma loodan, et mu lapsetootmispiirkonnaga on kõik korras.
See valu oli tõepoolest väga tuttav. Olen elus suisa kolmel korral seda valu tegelikult tundnud. Kord sünnituse ajal, kord rulluiskudel kukkudes, aga päris esimest korda juba kuskil kümneaastastena kiige pealt laksti, otse seljale kukkudes. See vastik hingemattev valu. Tundub, et alaselg on minu nõrk koht.
Kui nüüd seda muud juttu lühemaks teha, siis lühidalt: taheti Pärnu haiglasse viia, aga palusin Raplasse ja sinna me ka läksime. Annut ükski arst ei katsunud, aga katsusin ise ja vaatasid ka mu ämm ja ema, kellele ma kiirabiautos helistasin ja kes haiglasse kohale tulid. Plikaga on kõik korras. Kiirabiautos sõitsime mõlemad pikali, mina tilguti all, Annu mul tissi otsas. Minu esimene küsimus tilguti peale oli muidugi: „kas rinda ka võib anda? Kui ei või, siis ma ei taha!“ Irw. Terve tee paitasin Annut ja korrutasin vaikselt: „Anna mulle andeks.“ Haiglas tehti mulle röntgen, see korras, saadeti meid koju taastuma.
Ja ülejäänud kaks õnnetust? Ma ise ei osanud selle peale tulla, aga mu ema meenutas, et mitte nii ammu, ehk mõned kuud tagasi, oli mu vennanaisel õnnelik õnnetus autoga ja nüüd päris hiljaaegu oli mu vennal õnnelik õnnetus autoga. Nüüd siis minul. Loodetavasti sai õnnetuste ring selleks korraks täis. Mina oma õnne vist see talv enam autoroolis proovida ei julge. Autot kah enam õnneks ei ole. Et ühest postitusest mitte romaani teha, kirjutan taastumisest teisel korral.
