Üldiselt tunnen ma tungivat vajadust miskit blogisse kirjutada ainult siis, kui midagi on halvasti, on kehv tuju või halb päev olnud ja tahaks seda kuidagi väljendada. Ma olengi selline vinguja-tüüpi inimene, kes peab iga asja, mis teda häirib, välja ütlema. Olgugi, et suures plaanis on mu elu küllaltki idülliline, tahan ma ikkagi aeg-ajalt vinguda nende väikeste nõmedate asjade pärast, mis mu teele jäävad.
Vahepeal aga mõtlesin, et mu blogi ongi siis üks negatiivsuse kompott, kust iga soovija võib lugeda rea põhjusi, miks mitte kunagi lapsi saada. Kuigi ma kirjutan endiselt peamiselt vaid iseenda rõõmuks ja mõnele sõbrale lugemiseks, siis väga suur probleem see ei ole. Sellegipoolest tahaksin ju iseenda pärast ka juba tibakene positiivsem olla ja kirjutada ka ilusatest asjadest. Katsun selle postitusega kuidagi mingi tasakaalu leida, sest siia kirjutama lükkas mind negatiivne emotsioon, aga üritan kõige halva kõrvale ka miskit head leida.
Mingi aeg mitte väga ammu hakkasime Reigoga mõlemad tajuma, et pidevalt on halb tuju. Ärkasime juba kehvas tujus ja hakkasime kohe hommikul teineteise taldadel talluma. Mina ikka oma vana näägutamist – millal sa tule alla teed? (Reigo nõuab, et hommikuti oleks see tema ülesanne) Kas sa palun ärkaksid juba? Loomulikult ei tee ta ju midagi minu tempos, jääb mulle jalgu, korraldab igal sammul segadust jne. Reigo aga elab viimasel ajal oma töö tempos ja muretseb meie finantsolukorra pärast. See ei ole ka just väike koorem, mida kanda.
Üks nädal oli meil näiteks selline, kus Reigo läks hommikul enne Annu ärkamist enamasti tööle ning jõudis tagasi koju ajal, mil Annu juba põõnas. Ei olnud tore. Lisaks sellele, et kogu see lapse kasvatamise triangel oli minu õlul, tegin ju ka Reigole igal õhtul söögi valmis ja üritasin iseendale ka aja hinge tõmbamiseks leida. Juba selle ühe nädalaga tundsin end Reigost maailma kaugusel olevat ja olin lihtsalt hästi kurb.
Hingetõmbe aega muidugi Reigo mulle võimaldab küll. Vahel teeme pikalt plaani juba valmis, et see päev ta näiteks tööle ei lähegi ja on kodus meiega. Kuna aga mina saan kodust ilma lapseta suhteliselt harva välja, kasutan ma neid päevi ilma lapseta tegutsemiseks. Ja nii me üksteisest justkui mööda elamegi. Kui mina olen lapsega kodus, on Reigo tööl ja kui Reigo lapsega kodus, teen mina muid tegemisi.
Nädalavahetustel me oleme koos küll, aga arusaadavalt on Reigo töönädalast väsinud ja tahab hinge tõmmata. Mis tähendab, et igal võimalusel ta laseb silma looja. Koristamisest nädalavahetusel olen ma ammuilma loobunud, sest see pidev Reigole pinda käimine „äkki juba hakkame pihta“ või „tee seda, palun“ või äärmisel juhul „tule eest ära, palun,“ viib minu vaimu alla ja koristan pigem ise juba reedel lapse lõunaune ajal ära. Mina olen jällegi täiesti võimetu niisama olema ja lihtsalt pean kogu aeg millegi kallal nokitsema. Eelmisel nädalavahetusel näiteks heast peast lihtsalt küürisin ahju puhtaks. Igavusest. Laps magas ja Reigo pikutas.
Vahel Reigo räägib, et võiks jalutama minna, aga kunagi ei ole õiget ilma või on vaja miskit muud teha. Eks nädalavahetusel kipub enamasti ka mingeid plaane olema, kas sünnipäev, külaskäik või muu üritus. Reigo tahaks minna ka ilma lapseta, aga see on jälle omajagu keeruline, kuna ainsad lapsehoidjad on vanaemad. Minu emal on nädalavahetusel tavaliselt plaane küll ja veel ning Reigo ema teenuseid ma juba ühel päeval nädalal kasutan. Ta aeg-ajalt töötab ka nädalavahetusel ja kohe mitte ei taha tüüdata. Isegi kui ta ei ole tööl, puhata tahab ju temagi.
Positiivne on see, et Reigo on suurepärane isa, keda nähes Annul alati nägu naeru täis läheb. Öösiti ta alati võtab Annuga tegelemise endale peale, kui saab ja laseb mul kõrvatroppidega magada. Kui ma midagi tal teha palun, ei keeldu ta kunagi. Alati ei liiguta ta end nii kiirelt, kui mulle meeldiks, aga tegemata ei jää siiski midagi. Ta armastab mind. Ka siis, kui ma näägutan või tühja koha pealt endast välja lähen. Ta toob mulle vahel niisama liiliaid, sest ta teab, et need on mu lemmiklilled või ostab mulle poest midagi „head,“ mida me tavaliselt ei osta, sest ma üritan ikkagi saledat joont hoida. Aga vahel teeb see väike hea tuju kohe natuke paremaks. Reigo alati mõistab minu kapriise ja saab mingil imeväel aru, et see ei ole mingi mõttetu eide hala. Ta ei tõsta kunagi mu peale häält ega saa kurjaks. Ja ootab nädalavahetusi sama palju kui mina.
Kuigi ka tema võib vahel ju hinge tõmmata elust beebiga. See nädalavahetus on Reigo vennaga Lätis rallit vaatamas. On ära kolm päeva ja kaks ööd. Paha öelda, et olen juba päris ära harjunud sellega, et teda eriti nagu ei ole ja et need igapäeva rutiinsed toimingud teen ikka minna. Selline see koduperenaise elu ongi ju. Ja kuigi rutiin vahel natuke tapab, on see ikkagi emaPUHKUS. Ma ei tahakski, et keegi teine Annut kasvataks, talle süüa teeks või meie elamist koristaks. Ma ei tahakski praegu tööl käia hoopis ja muretseda palgalehe pärast. Hea meelega vahepeal vingun oma mõttetu koduperenaise rutiini pärast. Saan selle endast välja ja elu läheb edasi.
Ausalt, endiselt on vahel selliseid päevi, kui Annu magab õues õndsat und ja ma vahin aknast välja lootuses, et äkki ta ärkab juba, sest ma tunnen temast juba puudust. Kuigi ma tahan eemale ja omaette aega, juhtub millegipärast alati nii, et kui on aeg uksest välja astuda, ei taha ma enam minna…
