Perele tundub, et nende vastsündinud poeg suri Pärnu haigla töötajate puuduliku töö tõttu

Perele tundub, et nende vastsündinud poeg suri Pärnu haigla töötajate puuduliku töö tõttu

21. Sep 2015, 21:32 Emmede Klubi Emmede Klubi

Pärnu haiglas sünnib aastas ligemale 800 last, neist 2-3 sureb enne seitsmepäevaseks saamist. Avalikkuseni need juhtumid tavaliselt ei jõua. Marek ja tema abikaasa Kaili otsustasid aga oma kaotuse lugu Pärnu Postimehes jagada.

Väikse Henri sünnitunnistusele märkisid arstid surma põhjuseks haiguse ja sõnad "nabaväädi tõeline sõlm". Isa Marek aga leiab, et lapse surma eest peaks vastutuse võtma keegi haigla töötajaist.

Isale tundus asi kahtlane juba siis, kui ema rinnale asetatud poeg suutis vaid vaevaliselt ägiseda. Arst vaatas lapse üle ja kinnitas, et süda lööb tugevasti ning kõik on korras, kuid laps vajab lisahapnikku.

Hapniku andmisega tekkisid probleemid: arvati, et esimeses hapnikuballoonis ei olnud hapnikku, kuid toonud kohale uue ballooni, leiti esimene siiski töötavat. Ruumi tormanud anestesioloog karjus teistele ruumis viibinud meedikutele: "kuradi lambakari, tehke oma tööd", meenutab isa. Last asuti elustama, tema suust nirises verd. Ja siis, hetkel, mil tema last reanimatsioonilaual palatist välja sõidutati, kuulis isa Marek sõnu, mis jäävadki teda kummitama: “Ei, sellest küll enam elulooma ei saa.” Poeg suri vaid tunnike pärast sündi.

Isal on mitmeid küsimusi: Miks ei olnud sünnitusel ämmaemanda kõrval naistearsti, kui teati, et lapse ema põeb diabeeti? Miks ei tehtud ligi viiekilose lapse ilmaleaitamiseks keisrilõiget? Miks ei märgatud juba sünnitamise ajal, et nabaväät on lapsel hapniku kinni tõmmanud? Miks ei olnud sünnituspalatis valmis vastsündinu päästmiseks vajalikke vahendeid? Miks ei suudetud lapse elu päästa?

Pärnu haigla ravijuhi Veiko Vahula sõnul olid sünnitusel tekkinud komplikatsioonid ettenägematud - väljutusjõudude nõrkus ja sünnitusteedesse pitsunud sõlmes nabanöör. Vastsündinu elustamine toimus ravijuhi sõnul kehtivaid juhtnööre järgides, kõigi töötajate parimate püüdlustega kõigi olemasolevate oskuste ja võimaluste piires. Mis puutub lapse elu päästmise ajal pillatud lausetesse ja näilikku paanikasse, siis Vahula kinnitusel on vastsündinu surm psühhoemotsionaalselt raske nii lähedastele kui meditsiinipersonalilegi.

Loe tervet lugu Pärnu Postimehes SIIN!

24. Sep 2015, 09:55

väga väga karm ☹

22. Sep 2015, 10:06

Jube ! Kõige õudsamaks on olukorra juures see, kui arstide suust kõlavad solvavad või haiget tegevad sõnad. Nt. antud lause “Ei, sellest küll enam elulooma ei saa.”