Meie Annekene sai reedel 1-aastaseks. Esimesed külalised käisid juba neljapäeval, järgmised reedel, laupäeval käisime ise minu vanavanematel külas ja pühapäeval siis kogunesime suurema seltskonnaga. Tegelikult oli meid kokku vaid kolmteist inimest nii minu kui Reigo lähimast perekonnast.
Tundub, et ilmataadil on meie Annega head suhted, sest imekombel algas pühapäev suurepäraselt ilusa suvise, selge taeva ja sooja õhuga. Eelnevad päevad olid juba teistsugused ja olime ka arvestanud, et võib-olla peame oma grill-pikniku ema korterisse ümber kolima. Meil oleks siseruumides tiba kitsaks läinud. Aga nagu ma ütlesin, oli õnn meie õuel ja päike siras suviselt kuumalt terve päev, nii et ürituse lõpuks tahtsin mina vaid siseruumidesse peitu pugeda.
Pidupäev algas meil tegusalt, sest isemeisterdajatele kohaselt võtsime nõuks kõik söögipoolise ikka oma kätega valmis vorpida. Reigo alustas tordiga juba eelmisel õhtul, küpsetades valmis põhja. Mina valmistasin kanalihale marinaadi ja viisin ema suurde, mahukasse külmkappi marineerima. Hommikul ärkasime varakult, nagu ikka ja asusime kohe asja kallale. Mina küpsetasin kokku kolm plaaditäit muffineid, kahele satsile ehk porgandimuffinitele tegin peale ka glasuuri ja vahetult enne külaliste saabumist jõudsin ahju pista ka sinihallitusjuustuga täidetud šampinjonid. Reigo meisterdas valmis kohupiima-põldmarjamoosi-vaarika-mustika tordi ja viilutas liha kõrvale tomateid. Kogu selle tegevuse juures oli meil ka veel üks väike putukas Anne, kes viimasel ajal nõuab kodus toas olles kogu aeg sülle või vähemasti laua peale istuma, et saaks ikka enam-vähem meie kõrgusel olla. Vahepeal muidugi tegi ta ka väikese tunnise une, mina käisin pesus ja vahetasin riided ning voila, oligi kell 11 ja esimesed külalised hakkasid tulema. Kuna ilm oli lihtsalt suurepärane, viskasin murule suure teki, tegin lahti mõned aiatoolid, puuvarju sättisime toidulaua, Reigo asus grilli kallale ja meie armas peopaik oligi valmis.
Kõik kulges absoluutselt ideaalselt. Palju paremini, kui ma oleksin osata üldse oodata. Anne oli kõik need neli tundi, mis me pidutsesime, ülimalt rõõmsas tujus, käputas ühest aia otsast teise, ronis ühe inimese sülest teise, mängis kõigi oma kingitustega ja sõi kena kõhutäie grillitud kanast enne kui viimaks vanaemaga jalutama läks, et sõba silmale saada.
Ja need kingitused – mõned neist me tellisime, mõned olid üllatuseks, aga kõik nad olid üli-üli lahedad. Üks minu lemmikuid oli loomulikult minu isa ja tema naise Anu toodud arukask, mis oli minu ja Reigo soov. Nimelt meile mõlemale väga meeldivad kased ja kuna meie tulevase kodu õuel ühtki kaske ei ole, siis otsustasime, et oma esimese lapse esimene sünnipäev on hea aeg, mil kaskede istutamisega algust teha. Lisaks saime nendelt ka Annekesele trikoo. Üks meil juba on küll olemas, aga topelt ei kärise.
Minu venna pere tõi meile pusle, mis on vististi natuke vanemale lapsele, aga hea, et see on olemas ning ksülofoni, mida me jällegi Reigoga Annele ise küsisime. Minu ema tõi meile kiigu, mida ma juba Instagramis tutvustasin ja millega Annuke praegu toas kiigub. Meie praeguse kodu õuel lihtsalt ei ole sobivat kohta selle jaoks. Reigo ema ja tema mees Riho kinkisid Annele pehme jänese, kellesse Anne silmapilk ära armus ja raamatu, millel saab nupuvajutusega loomahääli lugemise kõrvale teha. Reigo venna pere tõi eriliselt suure üllatuse – suure pehme lohe, mille sees on väikene pallimeri. Juba neljapäeval käinud külalised, minu sõbrannad Katri ja Ly tõid ka toredad mänguasjad, millega Annuke meelsasti laamendab. Katri kingitusest on juba üks jupp puudu, nii et… ju sai palju mängitud. Ja mina sain suuuure sületäie lilli:) AITÄH!
