Septembrikuu poole peal, oli paras aeg selle kuu Lindexi krediit ära kasutada. Nagu ikka, vaevas mind sokkide puudus. Nüüd on lisandunud ka sukkpükste puudus. Tahaks ju vaatamata jahedamatele ilmadele kleite kanda. Muidu istuvad niisama ja on päris ilusad sahtlis, samal ajal kui Anne seljas oleksid nad ju väga-väga ilusad.
Juhtus nii, et läksime Lindexisse natuke hiljem, kui oleks meeldinud. No minule ja Reigole ilmselgelt suurt vahet ei ole, mis kell me kuskil oleme, aga väikesel Annekesel on oma rutiin kenasti pähe õpitud ning ei soovi sellest välja nihkuda. Jõudsime me siis poodi kuskil kella 17 paiku. Anne tšillis kenasti mul kandelinas, nagu ikka poodlemistel. Nii on lihtsalt seitsetuhatmiljon korda mugavam. Anne saab magada, käed on vabad, tiss kohe võtta jne.
Sel korral ostsime kaks väga ägeda mustriga pikavarrukalist body ja kaks n-ö maikat, mida bodyde all soojenduseks panna (mõlemad asjad olid kaheses komplektis). Neid viimaseid ostsime ka eelmine kord ja need on osutunud väga kasulikuks, seega oli vaja neid veeel, et kasvava Anne vajadustega kaasas käia.
Muidugi ostsin terve laadungi sokke. Tõele au andes, võtsin kaks komplekti sokke sõbranna õekesele Laurale. Annele võtsin veel ka kaks paari sukkpükse, valgeid, sest need on ekstra nunnud. Ma ei tea, miks see nii on, et valged sukkpüksid on moes ja aktsepteeritavad üksnes pisikestel? Kohe üldse ei ole näinud täiskasvanud inimesi valgete sukkadega. Minu arust oleks maru. Aga see selleks. Kuna meil läheb aknast sisse paistva päikese kadudes toas päris jahedaks juba, siis tundsin vajadust soetada Annele ka ülilahedad tudukombed. Peale vaadates tundus see suurus 68 nii väga (liiga) suur Annele, (mis sest et teised asjad ostsime ka 68 suurus), aga täna õhtul panin selga ja täitsa mõnus on seljas. Poes vaatasin, et no ei ole meie Anne veel nii suur… Oeh.
Meie poodlemine aga venis nagu tatt ning poest välja astusime alles kolmveerand seitse. Anne rutiin aga näeb ette, et umbes 18-19 vahel natuke võimleme, peseme, paneme tuduriided, sööme, võib-olla kakime veel ja tudume. Ehk et hiljemalt 20 Anne juba magab õndsat ööund. Või vähemalt lebob oma voodis ning seletab laulukarusselli mõmmidega.
Ja siis nii oligi, et kell 20.15 me alles astusime kodu uksest sisse. Terve tee Tallinnast Raplasse Anne jorras korralikult. Nusserdas oma mõmmiteki kallal, hõõrus silmi ja andis häälekalt mulle märku, et turvahäll ei sobi teps mitte ööunne jäämiseks. Teadagi. Kodus käis aga kõik väga kiirelt. Ei mingist pesemisest ega isegi riidevahetustest ei saanud enam juttugi olla ja 20.45 Anne nohises juba läbi sügava une oma mõnusas, tuttavas koduvoodis.
Selles suhtes on meil küll hästi läinud, et oma voodis magamise muret absoluutselt ei ole. Anne magab seal väga hea meelega. Ja tundub, et kõikidest variantidest just pigem seal. Teinekord tuleb mulgi kaisutamise tuju ning olen proovinud uinuda temaga koos lõunaunne, nii et plika minu kõrval suures voodis. Aga ei taha plika siis magada, ainult vahib mulle otsa ja seletab miskit. Endal uni ammu silmas. Nii kuis ta oma voodisse pistan, kohe magab. Päris vahva.
Magab ta üldse meelsasti. Ikka satun lugema, kuidas Annevanused titad on päeval tund või rohkem järjest üleval. Anne aga on ergas umbes 30 minutit järjest. Pärast seda algab haigutamiste jada koos silmade hõõrumise ja rusika lutsutamisega. Oma voodisse pannes uinub koheselt. Magab kuskil pool tundi kuni tund. Jällegi ei kurda. Täitsa hea asi. Täna rahuldasin oma koristamisvajadust ja koristasin terve korteri ära. Sain kõik kõige vastikumad kohad korda (kassiliivakastid, duššinurk…). Anne kusjuures ei maganud sel ajal, vaid seletas oma voodikarusselliga. Ju ei olnud sel hetkel siiski uni, aga lahe olla oli ikka. Mul oli ka lahe olla. Värskelt koristatud kodus olen tõeliselt tasakaalus.
Tundub, et „oma“ tegemiste aega on üldse rohkem tekkinud. Anne oskab nüüd omaette olla. Olgu siis enne tudule jäämist oma voodis või mänguasjadega seletades minu voodil. Varem oli küll nii, et tegutsema asusin alles siis, kui Anne raudpoltkindlalt magas. Muidu lihtsalt oli oht, et pean oma tegevuse seitseteist korda katkestama, et Annet unele tagasi suigutada või lihtsalt maha rahustada. Ja seda ikka süles hoides, mis välistab omakorda kõik muud tegevused. Nüüd võin enamvähem kindel olla (enamvähem, kuna kardan ära sõnuda!), et saan ka ärkvel oleva Anne kõrvalt sööki soojendada, kõhu täis süüa, riided ära triikida vms. Edasiminek, jee!
Irinaaa
eveliiy