Kui elada traditsioonilist olen-lapsega-kodus elu, kipud pahaaimamatult sõbraks saama sellise elukaga nagu rutiin. Ega ma teab mis suur rutiini vihkaja ennemgi olnud. Teatud rituaalsed toimingud mulle meeldivad (või noh, meeldisid, kui nüüd elust enne last rääkida). Näiteks meeldis mulle enne tööd ikka mõnuga paar tundi varem ärgata, pesta ja mõnusasti köögilaua taga hommikusööki nosida. Ei mingit kiirustamist, rapsimist, uksest välja jooksmist. Kui juhtumisi, mingil veidral põhjusel, ma ärkasin hiljem või tavapärasesse plaani ronis midagi tavapäratut, oli hommik nässus. Vähemalt näis tol hetkel nii. See segas mind alati ikka väga, kui keegi või miski mu hommikust rutiini puudutas.
Lapsega elamine ongi üks paras annus rutiini. See on vajalik nii lapsele kui mulle. Lapsele seepärast, et ta teaks, millal on magamine, millal söömine jms. Et tal oleks hea ja turvaline olla – kogu aeg on teada, mis järgmisena tuleb. Minule on rutiin oluline, et ma teaksin, millal mul on jälle minu-aeg, millal ma saan südamerahuga dušši alla minna, millal kuurist puid tuua, millal süüa teha jne.
Selles mõttes olen vägagi rutiini ori. Kui Anne on mingisuguse päevakava omaks võtnud ja suvatseb nädalapäevad samas rütmis tatsuda, harjun ma tema kavaga ära. Kõik sujub justkui kellavärk. Annu magab, mina teen omi asju, siis teeme Annuga tema asju, sööme, krooksutame, mängime ja hängime ning kõik on kena. Ja siis tuleb see päev, mil Anne ei suvtasegi enam asju samas rütmis teha. Näiteks üks lõuna otsustas ta ainult pooletunnise une teha, kuigi viimased paar nädalat on ta maganud keskmiselt kaks tundi samal ajal. No ja, sel hetkel avastan mina, kui väga ma olin selle rutiiniga harjunud. Siis tahaks trampida jalgu ja toriseda, sest ma olin ju arvestanud kahe tunniga ja tahtsin seda, seda ning seda veel teha. Trambi palju tahad, Annu ruulib mu maailma ja tema tahe jääb peale.
Kusjuures, võib-olla päevake varem jõudsin mõelda, et kui paganama üksluine see eluke ikka olla võib, kui oled harjunud iga päev enam-vähem samal ajal samu asju tegema. Veel paar päeva tagasi torisesin omaette, et see nädalavahetus tuleb nii mannetu, sest Reigol on nii palju muid asju ja tegemisi, et kodus ta nagu suurt ei olegi. Mis tähendab, et jätkub enam-vähem sama rutiin, mis meil Annuga iga päev käigus on. Ei ole kedagi teist, kes Annul silma peal hoiaks, et ma saaksin üksi poes käia või rahuliku südamega muid asju Annu kõrvalt teha.
Mis on ka jälle üks huvitav asi. Raseduse ajal justkui oli neid tulevasi lapsehoidjaid kole palju. Praegu on suurim võit see, kui Reigo ema nädalas korra tunnikese Annuga jalutab. Kedagi teist lihtsalt ei ole. Päeval teevad inimesed tööd (välja arvatud Reigo ema, kes töötab õhtuti) ja õhtul on inimesed liiga väsinud. Nädalavahetusel aga kipub kõigil midagi paremat teha olema.
Üldiselt ma väga ei nurise sel teemal, sest tegelikult olen ma üks paras kanaema ka. Mis tähendab, et TEOREETILISELT annaksin hea meelega Annukese kellegi teise hoolda iga päev natukeseks ajaks või korra nädalas paariks tunniks vms. REAALSUS on aga selline, et paar nädalat tagasi, kui Reigo ema pidi Anne enda juurde ööseks võtma, siis ma lõin vedelaks. Anne oli ka natuke tõbine ja ei maganud öösel hästi, aga tegelikult oli peamine põhjus, miks Anne ämma juures öösel ei olnud siiski mina ise. Tundsin, et ma lihtsalt ei saa seda sünnipäeva nautida, kui ma ei tea, mida Annuke teeb või kuidas vanaemaga käitub. Eriti vastik tundus mõte, et ma lähen mingi aeg öösel koju ja Annuke ei olegi seal… Või siis kujutlesin vaimusilmas ette seda hetke, mil Anne avastab, et emmet-issit ei olegi siin (ämma juures) ja tema ju ei tea siis, et me tuleme tagasi. Eks loogiliselt ma ju saan aru, et nii laps õpibki, et me tuleme tagasi, aga siiski. Mulle tundub, et Annu on ikkagi liiga väike, et TERVE öö veel ilma oma emme-issita olla.
Aga selle rutiini teema juurde tagasi nüüd tulles – mul tuleb leida tasakaal. Praegu näevad meie nädalad väljas umbes sellised: esmaspäeval käime Märjamaal beebikoolis ja vanavanemate juures, mis põhimõtteliselt sisustabki kogu päeva, teisipäeviti (enamasti on nii sattunud) jalutab ämm Annuga ja ma saan teha mingisuguseid asju, mida ma Annega koos väga teha ei saa või ei taha, kolmapäevad on lehepäevad (ilmub Raplamaa Sõnumid) ja kui ei midagi muud, jalutan toimetuse alt läbi, et Katri saaks mulle lehe tuua, neljapäev-reede ma tavaliselt koristan. Mitte küll mõlemad päevad, pigem kas ühel või teisel. Nädalavahetusel mängib ja hängib Anne rohkem issiga, et ma saaksin näiteks suurema poeskäigu teha, Annele püreesid valmis meisterdada vms.
Nii et üsna palju samu asju iga nädal. Iga päev kuskile minna ja midagi teha Annuga koos kindlasti ei tahaks. Kuigi need Märjamaa päevad on meil päris mõnusad, on see vankri kokku ja kaasa pakkimine, Annu kokku ja lahti pakkimine (talvevatid selga), enda kokku ja lahti pakkimine (talvevatid mulle ka selga), päris väsitav ning õhtul, kui oleme koju jõudnud, oleks paras aeg kohe magama minna. Annu siiski sama meelt ei ole, sest tema ju magas kenasti autos teel koju. Nii et Anne ööunne jäämise hetkeks olen mina läbi mis läbi ega viitsiks järgmine päev kõike seda uuesti läbi teha.
Kui ma nüüd meenutan, siis minu meelest eelmine kuu oli meil päris tihe rebimine. Pidevalt oli kuskile vaja minna või midagi teha. Sõitmist ja ringi askeldamist oli palju. Võiks ju arvata, et siis ma naudin seda detsembri esimest poolt, kus justkui kalendris ei ole ühtki märget peale selle, et 9. detsembril tuleb prügiauto? Kus sa sellega. Juba mu igavlev ajuke genereerib, et ehk ikka peaks Annuga Kehtnas ujumas käima hakkama, mina trenni tegema hakkama (sest kui nüüd järgmiseks suveks tahta vormi saada, peab hakkama just nüüd rabelema), famiiliale ja sõpradele jõulukaardid meisterdama, Lindexisse igakuisele (sel korral küll vist viimasele) poekrediidi kulutamisele minema jne.
