Sünnilugu

Kui me abikaasaga tutvusime, saime peatselt aru, et meievaheline armastus on nii tugev ning see tõi kaasa emme kõhtu pisikese beebi. 9 kuu vältel ei möödunud ühtegi päeva, mil me poleks kõhubeebiga rääkinud, kui mitte pikemalt, siis "tere hommikust" ja "head ööd" olid ikka igapäevased sõnad. Kui kõht aina kasvas, hakkas ka beebi aina aktiivsemalt kõhus tegutsema. Nii mõnus oli beebi mükse tunda ja issi alati arvas sel ajal mis tita kõhus teeb:) Hea näitena võib tuua lapse ja issi ennustusvõistlust, kus issi küsis alati kõhult, kas Eesti võidab mingi pallimängu, mis samal ajal käis, üks müks oli "jah", kaks müsku "ei" ja alati oli see täppi:) Kuni haiglani olid need 9 kuud imelised ning siis vahetult enne jõule oli selle 9 kuu rännaku finish. Algul haiglasse kontrolli minnes, arvasime, et me tuleme sealt veel tagasi samal õhtul, kuid kontrolli minnes ütles ämmaemand kohe, et varsti hakkate sünnitama. Haigla personal oli väga abivalmis ja seletas kogu protseduuri väga selgelt lahti. Abikaasa oli terve selle aja mulle toeks, üritas mulle olemise võimalikult mugavaks teha ja julgustada iga hetk. Kui pisike oma esimesed liigutused ja hääled siin ilmas tegi, olime väga õnnelikud mõlemad. Issi tahtis alati seda au, et läbi lõigata nabanöör ja selle au osaliseks ta ka sai:) Kui pisike peale sünnitust meie sülle anti, oli esimest korda selline võimas tunne - pere tunne! Ja see tunne on siiani ning kindlasti ei jää see ka viimaseks;) Ka peale sünnitust olnud aja, kui olime haiglas, oli haigla personal väga sõbralik ja abivalmis. Midagi selgusetuks ei jäänud ning kogu see elamus oli väga positiivselt meeldejääv.