"Huvitav, et kõik, kellega olen pärast teist sünnitust rääkinud, küsivad esimese asjana: kas teine kord oli lihtsam ja kergem? Ma olen kõigile ühtmoodi vastanud: sünnituse kohta lihtne või kerge öelda on minumeelest võimatu," kirjutab Maarja, kes on meiega varem jaganud oma esimese lapse Maia sünnilugu ning jagab nüüd ka mälestusi oma teise lapse Morrise ilmale tuleku päevast. Maarja kirjutab:
"Teistmoodi oli küll. Kiirem oli ka. Tol hommikul olin teotahet täis. Korrastasin kodus kõik pliiatsi-pastaka topsid: tühjad pastakad ja kuivanud markerid lendasid prügikasti, pliiatsid said teravad tipud. Kütsime ahju ja plaanisime päeva. Kella 11 paiku aga tundus mulle, et valu kõhus on midagi muud kui tavapärane ebamugavus. Kuna tunne ei leevendunud, helistasin ämmaemandale, kes kutsus mind kontrolli.
Ega ma jälle väga ei uskunud, et asjaks läheb. Ootasin, kuni ahju kinni sai panna, panin endale ja Maiale õueriided selga ja ise rooli istumise asemel tellisin takso. Taksos istudes veel mõtlesin, et miks küll, niikuinii ma ei sünnita veel ju. Ämmaemand aga arvas teisiti: ta ütles, et läheb kutsub nüüd ja kohe kiirabi, sest muidu sünnib laps poolel teel. Ema oli mind manitsenud, et ära kolmapäeval sünnita - siis on ta linnast väljas ega saa Maiat hoida. Muidugi oli kolmapäev. Õnneks tuli Maiale järgi tema haldjas ristiema.
Autos helistasin välismaal tööl olnud mehele, kes ütles, et tema enne keskööd kohale ei jõua. Mõtlesin, kas kutsuda kedagi endale kätt hoidma, aga loobusin siiski.
Kella ühe paiku jõudsime sünnitusmajja. Kiirabiautojuht tegi veel nalja, et sünnitada ei saagi - maja uksel oli silt, et toimub streik õpetajate toetuseks. Sisse kirjutamine, riietumine, paberite täitmine ja mõõtmised võtsid aega umbes tunni. Avatust oli 4-5 sentimeetrit. Kella kahe paiku sain palatisse. Valutasin seal tunnikese ja veidi peale, siis tuli ämmakas. Vaatas, et minu aaah-id ja ooh-id ajasid juba kulmu üsna kortsu ja küsis, kas on väga valus. Noogutasin ja lisasin, et tundub, et uus valu algab kohe, kui teine lõpeb.
Ta küsis, kas on presse ka. Ma vastasin jaatavalt - valetasin. Tegelikult ei olnud, aga ma tundsin, kuidas laps oli juba väga alla liikunud. Nii ämmakas siis käskis mul jalad üles tõsta, vaatas ja teatas: "Hakkame nüüd pressima." "Kohe või? küsisin pärani silmi.
Siis tuli ämmaemandale keegi korraks appi. Nad käskisid mul oma tagumikku kergitada. Proovisin eriti haledalt öelda, et ma ei jaksa! Aga polnud midagi teha, pidin jaksama, sest polnud ju kedagi, kes oleks seda minu eest teinud. "Ma ei jaksa" kõlas mu suust ka siis, kui pidin jalgu tugede peale tõstma. Ja ka siis, kui pressima pidin. Tahtsin hirmus haledalt nutta, aga seda ka ei jaksanud.
Ühel hetkel vaatas ämmaemand mulle sügavalt otsa ja selgitas: laps on nii kitsas kohas, et peab nüüd ruttu välja saama. Ta õpetas, kuidas hinge kinni hoida ja pressida. "Kas sa said aru?" küsis ta. Mina sain aru küll, aga ei noogutanud, sest ma ei olnud sugugi kindel, kas tema õpetuste teoks viimisega hakkama saan. Kõige ilmekamalt saab selle sünnituse kokku võtta võrdlusega: proovi sa kakada, kui kakahäda ei ole!
Ja lõpuks, 15 minutit hiljem, pärast kahte või kolme täiesti luhtunud pressimiskatset, tundsin kuidas ta must välja puges ja siis juba mu kõhu peal raskest tööst puhkas. Peagi lõikasin nabanööri läbi. "Tere. Tere. Tere." Minu väike poiss. 50 sentimeetrit ja 3226 grammi poissi.
Tagantjärgi ma ei mäleta, et ma Morrise sünnitamisel üldse erilist valu oleksin tundnud. Ma mäletan kui rahulik ma olin, kui Morris oli sündinud. Ma mäletan, et mulle meeldis üksi sünnitada – et ei pidanud kellegi peale mõtlema peale lapse ja enda. Ma mäletan abikaasa häält telefonis, kui ma talle helistasin ja ütlesin, et Morris on nüüd sündinud, ja milline ta välja nägi, kui ta öösel palatisse jõudis. See on tõesti nii, nagu kõik ütlevad: valu, mida sünnitusel tunned, ununeb, kuid kogemus jääb ja armastus kasvab."
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
