Nädalad mööduvad viimasel ajal ikka maru kiiresti. Mulle näib, et ma alles lõpetasin kümnenda nädala postituse kirjutamist, kui juba järgmist alustama peaks hakkama. Ja kui esimese reaktsioonina tahaks öelda, et mitte midagi ei ole muutunud, siis järele mõeldes on ikka küll.
Esiteks, ostsime Annele uue vankri. No mitte uue-uue, vaid kellegi vana, aga meile on see uus. See vanker, mis meil enne kasutuses oli, on samuti kellegi vana. Õigemini minu tädipoja ja tema naise vana, mille nad meile väga soodsa hinnaga müüsid. Täitsa raseduse alguses oli juba selge, et päris uut vankrit meie endale lubada ei saa. Kindlasti leidub inimesi, kes siin kohal kortsutavad kulmu, et mis moodi ei saa lubada, kui raseduse lõpus tulevad dekreedirahad ja siis juba igasugu sünnitoetused ja sealt edasi emapalk. Lisaks ju ka lapse isa igakuine töötasu ja ehk on raha kõrvalegi pandud..
Noh, ütleme nii, et minu rasedus ei olnud ju planeeritud. See on esimene komistuskivi. Igasugu kulutused, mis lapse saamisega kaasnesid, ei olnud ette planeeritud ja raha otseselt nende jaoks kõrvale pandud ju seega ei olnud. Palganumbrid on nii minul kui mehel keskmisest väiksemad ning kuna meil tuli lapsega kohanemiseks uus elukoht leida ja ka valmis remontida, siis kulusid dekreedirahad just sinna auku. Pluss küttepuud ja muidu elamiskulud (sest dekreedirahad on ju ajaks, mil mingit palka ei tule ehk ei ole n-ö lisaraha ja boonuseks, vaid kuluks ikkagi elamiseks). Mis sellest alles jäi, kulus tõesti lapsele, aga tutikat vankrit selle raha eest juba ei osta. Pealegi tuli ju kaaluda, kas üks uus, vinge vanker või hunnik muud pudi-padi, mida lapsele vaja.
Igatahes, sugulaste antud vanker on igati tipp-topp ja töökorras, ema nimetab seda suisa vankrite Hummeriks, sest ta on lihtsalt nõnda suur ja raske. Mis on nii pluss kui miinus. Ja üks asi siiski oli, mis vana vankri juures häiris – korv. See osa, kus laps sees on, on sellel vankril kuidagi kõle. Ükskõik, millist vankrit ma kellelgi ei näeks, kõigil neil on mõnus, pehme vooderdatud korv. Selline, kuhu poeks hea meelega isegi magama. Aga näe, meie omal ei olnud. Mingi fliisitaoline riie on, aga pehmest ja mõnusast on asi ikka päris kaugel. Meie Anne lebos seal vankris koos lahtise magamiskotiga, teisiti oleks mõeldamatu. Ja kuna talle nagu siiani väga ei olnud meeldinud vankris reisida, mõtlesin, et ehk on asi ka selles kõledas korvis. Uut vankrit ma sellegipoolest aktiivselt ei otsinudki, aga kui järsku mu arvutiekraanile ilmus see üks aasta kasutuses olnud ROAN Rocco, mida omanik NII odavalt müüs, siis otsustasin siiski selle ostu kasuks.
ROANi vankreid olin oma sõbrannat varem ka kiitmas kuulnud. Pidavat olema selline odavam variant Emmaljungast vms. Ma isiklikult ei olnud kunagi aru saanud sellest Emmaljunga teemast. Tundus nagu selline tüüpiline autodega võistlemise teema, et võidab see, kellel uhkem ja läikivam… Aga see selleks. Kui raha on, miks mitte. Nagu ma ütlesin, meil seda ei olnud siis ega ole eriti ka praegu. Igatahes, see ROAN täitsa meeldib mulle. Mingi eriline uhke „pill“ ei ole, aga kuidagi moodsam ja mõnusam küll. Ainukeseks miinuseks vana vankri kõrval – rattad ei keera.
Sellele vaatamata on ROANiga ringi kärutamine mõnusam. Enne ma justkui saanud arugi, et see vana vanker nii raske on, aga nüüd küll, sest meie uus on lihtsalt niiii palju kergem. Ei mingit lükkamist ja sikutamist, vanker sõidab kerge tõuke najal täitsa ise. Anne küll vist suurt vahet neil ei tee, sest kohe hoobilt ta ka selles vankris magama ei jää, jorises ka täpselt samamoodi ja lõpuks andis alla ning lasi silma looja, nagu juhtus aeg-ajalt ka vanas vankris.
Anne ise on iga päevaga aina vahvam. Üks mõnusamaid hetki päeva jooksul on hommik. Ikka hommikuti on ta eriliselt heatujuline ja iga asi ajab naeratama. Ärkamine ise on ka hästi lahe. Ta lihtsalt avab oma pisikesed piilud ja asub oma mõmmitekiga seletama. Kui emme vaatama läheb, et mida ta seletab, siis algab üks suur ringutamine, haigutamine ja naeratamine. Tõeliselt mõnus hommikune tegevus:)
Anne on viimastel päevadel üldse eriti mõnusas tujus olnud kogu aeg. Ka õhtuti ei ole enam suurt kisa ja nuttu olnud enne magama jäämist. Ainult vankriga sõites laseb aeg-ajalt kuulda kõvemaid kriiskamisi.
Irinaaa