Huvitav, kas tõesti on mõni beebi selline, kes uinub nagu sina ja mina – heidab õigel ajal pikali ning uinub? Täiesti rahumeelselt ilma nututa ja nii igal õhtul? Palveta ja looda palju tahad, meie Anne selline laps igatahes ei ole. Vahepeal küll andis juba lootust, et kasvas oma nutustest õhtutest ja öisest tissivajadusest välja, aga tuhkagi.
Olen juba kirjutanud ka, et Anne siin viimased ööd ei ole oma juba harjumuspärast rutiini täitnud ning on oma mõnusa esimese nelja-viie tunnise unesutsaka tegemata jätnud. Uueks trendiks on ärkamine iga tunni-kahe tagant. Eile õhtul ma ei eeldanudki, et midagi teisiti on. Olin juba leppinud asjaoluga, et ju tal see arenguetapp ongi käsil ja vajab tavapärasest enam minu ja rinna lähedust.
Siis aga hakkasin Anne käitumist rohkem jälgima. Tegelikult ta justkui ei ärkagi, kui ta ägisema hakkab. Aga ägiseb. Silmad kinni ja kui kohe ei reageeri, siis võtab aina tuure üles. Proovisin, saab ka ilma tissi otsa panemata hakkama. Võtan lihtsalt suure hooga suhu lendava rusika talt suust ja hoian süles. Korraks kisub kisama, aga siis uinub. Panen ta voodi, ta korra justkui piilub, aga ei protesteeri ning jääb magama. Või siiski. Läheb mööda umbes veerand tundi ja tema jälle ägiseb.
Otsustasin, et nii see jätkuda ei saa. No ei ole lihtsalt võimalik, et me oleme ööläbi üksteise küljes. Niisama kõrval magamine ka ei sobi, tiss peab siis olema suus. Ma keeldun niimoodi jällegi elamast, sest ma ei saa siis absoluutselt magada. Iga Anne liigutus, pisemgi ägin raputab mu unest. Rääkimata sellest, et ma peaksin nagu kilu karbis ühes asendis olema. Mis iganes ka oleks, seda oma voodis magamise harjumust ma kaotada ei taha. Ma olen unepuuduse all kannatades paras õudus. Üks asi on ärgata öösel paar korda iga mõne tunni tagant, teine asi on ärgata iga tunni tagant või sagedamini.
Korra mõtlesin ka selle peale, mida targast raamatust lugesin. Et ka pisikesed inimesed tajuvad, tunnevad ja kogevad ning vajavad võimalust end välja elada. Üks võimalusi negatiivsest vabanemiseks on nutt. Ka suured inimesed ju nutavad. Nutmine on tegelikult rahuldust pakkuv tegevus selles mõttes, et pärast üht korralikku peatäit nuttu on märksa kergem ja rahulikum olla. Usun, et kõik võivad sellega nõustuda.
Lapse nutu kuulmine, eriti, kui ei tea või ei saa aru, miks ta nutab, on ääretult raske. Aga kui ongi selline juhus, kus Anne tihub õhtul nutta ja näib, et mingid füsioloogilist põhjust sellele ei ole, siis ma mõtlengi nii, et see nutt on talle vajalik ja kasulik. Pärast on TEMAL palju kergem olla, tuleb magusam uni ja saab oma murest ka lahti (n-ö mulle ära räägitud). Ja nii ma hoian ja kuulan tema murenuttu, kinnitades sellega, et olen tema jaoks olemas ka rasketel hetkedel. Tol õhtul Anne nuttis ka ja ma hoidsin teda samade mõtetega umbes kakskümmend minutit enne, kui ta mu süles rahulikult uinus.
Eelmise postituse all andis Merle meile ka vihje, et ehk on Anne rahutus unes süüdi hambad. Eks ma olin isegi enne sellele mõttele tulnud, aga ei tahtnud väga uskuda. Anne tundub veel selle jaoks liiga pisike. Tal ei ole ju neid hambaid veel millekski vaja. Aga lasin Reigol sellegipoolest igemegeeli osta, mis peaks hammaste lõikumise valu leevendama.
Ja nüüd siis tundub, et meie väikese inimese Anne suureks mureks on tõepoolest hambad. Veel on küll vara hõisata, aga viimased kaks ööd geeliste hammastega möödusid märksa paremini. Nüüd on jälle tagasi see rütm, millega ma ära jõudsin harjuda – Anne uinub rahumeelselt umbes kella kaheksa ajal, magab neli-viis tundi, ärkab et süüa ning magab edasi hea kolm tundi enne kui uuesti süüa küsib. Mõnus. Tunnen end jälle täitsa inimese moodi.
Unevajadused on taaskord rahuldatud, aga mure pisikese inimese pärast on alles. Kui sageli seda geeli siiski panna? Ta ei oska mulle ju öelda, et nüüd on natuke valusam või praegu ei ole vaja. Esimesel õhtul ma panin talle pärast viimast söömist, vahetult enne ööunne vajumist ja öösel vahepeal ka. Eilse öösel panin ainult ühe korra enne magama minemist. Päeval ma ei ole pidanud vajalikuks panna, kuna tal on meeleolu enamasti hea ja kõik on tavapärane. Uni ei tundu ka häiritud olevat. Aga kui hambad lõikuvad mitu kuud, kas siis panen geeli igal õhtul paar kuud järjest? Või peaksin vahepeal katsetama, mitte geelitama ja vaatama, kas ärkab öösel äginaga?
Irinaaa