Vasaku jala reede

Kõige pealt tahan öelda seda, et ma ei viitsi enam teha neid iganädalasi kokkuvõtteid. Eks ma kirjutan ikka, kui miskit huvitavat või olulist toimus, aga kõiki päevi enam läbi võtma ei hakka. Mõne nädala kohta justkui ei oskagi iga kord midagi öelda. See nädal on enam-vähem selline. Kui välja arvata reede.

Reedel leidis aset järjekordne Emmede Klubi „Beebipäeviku“ episoodi filmimine. Ilma liigselt detailidesse laskumata (ei taha ju teie iganädalast video vaatamise elamust ära rikkuda) võin öelda, et enamasti sõidame selleks puhuks hommikul Tallinnasse. Nii ka sel korral. Ainult et juba öösel, nii kuis kell oli kaksteist korda ära löönud, andis reede endast märku kui äärmiselt kehvast päevast. Kui oleksin saanud valida, ma ei oleks ilmselt üldse voodist tol päeval jalga välja tõstnud.

Ega see teab mis eriline ei ole, et ma öösel enam mingist hetkest uinuda ei saa. Nii oli ka tol ööl. Söötsin Anne ära, panin ta oma voodisse tagasi ja keerasin ise ka end voodisse, aga mida enam ei tulnud, oli uni. Järsku hakkasid kõik võimalikud asjad häirima. Reigo nihelemine, kassi öised mängud, vana maja hääled. Üldiselt magamatus mind nii väga ei häirigi, aga ma teadsin, et reede tuleb pikk ja väsitav päev. Seepärast muserdas mõte sellest, et ma ei magagi nüüd enne järgmist ööd, mind kuidagi eriliselt vastikult ja tuju vajus nulli. Mingi hetk ma siiski uinusin, sest ärkasin äratuskella peale ja tundsin, et olen endiselt torssis.

Loomulikult jäi meil aega väheks ja uksest välja juba peaaegu et jooksime. Enne aga pakkis Reigo vankrit autosse ja kuulsin juba toast, kuidas ta ei saa pagasnikuluuki enam kinni. Tümaki ja tümaki, ta proovib, aga luuk põrkab tagasi. Meie armas Nissan Primera on maailma kõige kapriissem auto. Ma ei soovita mitte kellelgi endale sellist soetada. Ohkasin ja pööritasin silmi, et ilmselgelt oli eelmine öö Nissani jaoks liialt külm ja jälle on mingi pagasnikuluugi tihend vms jäätunud. Eelmisel talvel juhtus seda sageli ja lõpuks loobusime pagasniku kasutamisest sootuks. Mis on täiesti okei auto puhul, eks? On ju täiesti normaalne, et sul on auto, millel on suur ja mahukas pagasnik, mida talvel ei kasutata?

Mitu minutit prõmminud, sai Reigo luugi lõpuks kinni. Kujutasin juba ette, kuidas kõik ümbruskonna uudishimulikud naabrid, kelle aknast me vähegi vaatevälja sattusime, on kogunenud hommikukohviga aknale, et showd nautida. Õnneks, tundus, et show sai läbi. Mõtte lõpetanud, astub Reigo uksest sisse ja küsib: „Kas auto mootor ei peaks töötama, et seda soojendada?“ Ma nimelt panin juba kümmekond minutit varem auto tööle, et salong natukenegi soojem oleks, kui sinna sisse istume. Vaatasin Reigole lolli näoga otsa: „Jaa. Ma ju panin ta tööle. Kas ta siis ei tööta?“ Reigo raputab pead. Kõik võimalikud sõimusõnad tantsisid mu peas ringi. „See ei ole lihtsalt võimalik!“ kriiskasin veel enne, kui jaki hõlmad laiali auto poole tormasin.

Auto seisiski täiesti vaikselt. Noh, raadio küll mängis mingit lugu, aga mootor vaikis. Kulmu kortsutades keerasin jälle võtit. Ma olen täiesti kindel, et panin auto mootori tööle. Aga noh, panen siis uuesti. Mootor töötas, ma läksin tuppa. Võtsime oma viimased kodinad ja oma kondid kokku ning istusime autosse. Mis oli jälle vait. No mida?! Tõmbasime siiski rihmad peale ja ma keerasin uuesti võtit. Läks tööle. Aga vaid viivuks. Mõni sekund hiljem suri auto uuesti. Vajutasin siis natuke gaasipedaali, et jõudu juurde anda enne kui liikuma hakkasime ja korraks tundus, et saamegi minema. Aga ei, selle aja jooksul, mis ma meie kodutänavast kõrvaltänavasse keerasin, suri auto kolm korda välja. No ei jõua nii Tallinnasse vist.

Püha viha täis, helistasin emale. Tõeline õnn ikka, et emal on kaks autot. See jube Nissan Primera ja vana hea usaldusväärne Kia Rio. Emale mure kurdetud, ajasin Reigo lapsega tuppa tagasi, et ise ema juurde autole järgi minna. Ma arvan, et umbes kakskümmend minutit hiljem olime juba teel Tallinnasse. Kia on hea ja usaldusväärne, et vähemasti sõidab, aga see ei lähe korralikult soojaks, noh, ilmselt, kui Tartusse sõidaks, siis Tartu piiri lähedal juba oleks salong soe küll, aga Tallinnasse jõudes meil Reigoga jalad igatahes endiselt külmetasid. Ja ta on väike. Sõitsime nii, et pool vankrit lamas pagasnikus ja pool vankrit koos muude kodinatega esiistmel.

Kõige parem osa oli muidugi see, kuidas mu oma vennale tema sünnipäeva hommikul helistasin: „Ee, tsau! Palju õnne sünnipäevaks! Seda, et Nissan on omadega läbi…“ Järgnes pikk jutt lühikese versioonina, mis hommikul toimunud oli. Selgus, et bensujaamad müüvad veel suvist diislit, mis ei kannata pisukesi miinuskraadegi! Ei no kena lugu küll!

Filmimisest ma ei räägi, aga lõppkokkuvõttes tulin koju juba rahulolevalt ja hommikused mustad emotsioonid olid peast pühitud. Saime esimest korda Annet mööda Tallinna tänavaid ka kärutada. Tundus, et linnamüra teda absoluutselt ei häiri. Jalutasime mööda Toompuiesteed ja Snelli parki ning Anne magas väga mõnusad poolteist tundi. Kas te olete kunagi Snelli pargis jalutanud? Ma omast arust justkui olin, aga tegelikult polnud üldse. Seal on väga ilus!

Riskides ära sõnumisega, kiidan, et Anne on nüüd umbes viimased kolm-neli ööd maganud väga tublisti, ärgates vaid korra või kaks. Mis tähendab, et ta on jälle neli tundi jutti magama hakanud. Mis tähendab omakorda, et ka emme on jälle neli tundi jutti magama hakanud. Jee!