Nüüdsest on Emmede Klubi lugejatel võimalus otse meie veebilehel eksperdile küsimusi esitada ja seoses sellega teema algust ka täiesti uue veebiseriaaliga. Uutes episoodides hakkab meie ämmemand Maret Voites nõu andma nii tulevastele kui ka praegustele emadele.
Maret tutvustab ennast nii: “Ma olen ämmaemand, aga hetkel olen eelkõige kahe lapse ema. Mu poeg Oliver on kuueaastane ja minu pisem Marta on tänaseks saanud viienädalaseks. Minu põhitöö on praegu olla temale hooldajaks ja emaks. Olen ämmaemandana töötanud tänaseks kaheksa aastat Pelgulinna sünnitusmajas ja leian, et see on minu kutsumus. Ma väga naudin oma tööd, mulle meeldib olla abiks noortele peredele raseduse ajal, sünnitusejärgsel ajal, käin sünnitustel ja tunnen, et see on minu jaoks just õige amet. Juba lapsest peale ma tahtsin saada, kas arstiks või õpetajaks ja kuna ma teen ka perekooli loenguid ja osalen Emmede Klubi videotes, siis leian, et see õpetaja roll on samamoodi saanud täidetud.”
Lisaks veebisarjas ilmuvatele videotele, on üsna pea igal emmel võimalik soovi korral läbi Emmede Klubi veebilehe Maretiga personaalselt ühendust võtta ning oma küsimustele vastuseid saada.
Meil on väga hea meel, et meil on võimalus selline sari Maretiga koos vaatajateni tuua, sest et rasedus ja uue ilmakodanikku sünd on ju tegelikult väga elumuutev periood, kus me tegelikult kõik vajame kindlat kätt ja tuge ja head nõu.
“Ma omast käest võin öelda, et see ei ole alati roosa unistus, mida tihtipeale just esimest korda emaks saavad naised arvavad, et see on nii armas, kui tita tuleb. Ta ongi armas, aga sellega kaasneb väga palju eneseohverdust, ebamugavust ja millegipärast tihtipeale seda infot väga emade vahel ei jagata, et mul on raske, vaid tehakse nägu, et ollakse vapper,” kirjeldab ämmaemand Maret.
Esimene teema: Pärilikkuse roll sünnitusel
Liiga sageli kuulevad lapseootel naised õuduslugusid pikkadest ja vaevalistest sünnitustest ning suurt kasvu isade ülisuurtest järeltulijatest. Täna kohtub ämmaemand Maret Voites väikest kasvu raseda Triinu Liisiga, kellel on pikka kasvu meestega suguvõsast pärit abikaasa ning raske sünnituskogemusega ema.
“Kuna Kristo ise oli ka hästi suur laps, ta oli 55 cm pikk, siis ma natukene muretsen, et ma päris lõhki ei läheks,” ütleb Triinu-Liis.
Ämmaemand mõõdab visiidil emakapõhjakõrgust ning selle järgi ta näeb, kuidas beebi kasvab. Kui emakapõhjakõrgus on korraga läinud liiga suureks või ämmaemand kahtlustab, et seal on ema kasvu kohta liiga suur beebi, siis saadab ta ema kolmandal trimestril ultrahelisse, et määratada beebi kaalu.
Kogenud ämmaemand Maret on oma mitmete töötatud aastate jooksil näinud väga erinevaid sünnitajaid ja beebisid. “Mõnikord on pikk naine ja väike beebi ning ta on valesti ennast vaagnasse sättinud ja ta ei tule sealt läbi. Mul on olnud kogemus, kus sinust veidi pikem naine, tal oli küll teine laps, sünnitas 5700 g lapse.”
Liikumine ja toit
Liikumine ja täisväärtuslikult toitumine on olulised kogu lapseootuse ajal. Raseduse lõpukuudel aga, kui keha muutub raskeks ja väsimus tuleb peale, siis kiputakse vähem liikuma ja rohkem sööma. Kuna laps võtab kaalust viimases trimestris niikuinii rohkem juurde, tasuks sel perioodil toitumisel eriti hoolas olla.
“Kas last on teoreetiliselt võimalik suureks süüa?” küsib Triinu-Liis.
“On ikka. Kui sa kogu aeg tõstad oma kehas veresuhkrut, siis ta peab kuskil ladestuma ja ta ladestubki, talletatakse rasvana, aga see mõjutab ju ka beebit,” selgitab ämmaemand, kuid lisab: “Tegelikult lapse suurusest võib ju sõltuda küll see välja tulemine, aga emakakaela avanemine juures on kõige suuremteks faktoriteks, kas sa oled hirmul või sa tunned ennast vabalt.”
Hirm sünnituse ees
Ämmaemand Maret Voites usub, et iga naise keha oskab last sünnitada. Meie peame lihtsalt oma keha õppima usaldama ja vabanema hirmudest.
Triinu-Liisi hirmud seoses sünnitusega tulenevad natuke ka tema ema kogemusest. “Kuna minu ema sünnitas mind 19 tundi ja pärast seda tehti talle keiser ja ma olin väga väike beebi, siis võibolla sama saatus tundub kõige hirmuäratavam,” räägib Triinu-Liis. Talle tundub, et selle asemel, et 19 tundi tulemuseta sünnitusvalusid kannatada, võiks kohe keisri kasuks otsustada.
“Kui tita on käivitanud sünnitusprotsessi, siis ta annab märku, et ta on valmis sündima ja sinu keha toodab kõiki vajalikke hormoone, see on beebi jaoks hea,” püüab ämmaemand Triinu-Liisi lohutada.
Kuigi Triinu Liis on ämmaemanda mõttekäiguga nõus, tundun 19 tundi sünnitusvalusid tema jaoks siiski piisavalt hirmuäratavad. Ämmaemand Mareti sõnul ei tasuks sellesse väga aga kinni jääda, kuna Triinu Liisi sünniaastal, 1993, oli veel selline aeg, mil emadele ei antud nii palju vabadust liikuda kui praegu ega ei toetatud selliselt nagu seda tehakse täna.
Kui mõelda oma emade ja vanaemade peale, siis oli nende kogemus kindlasti teistugune tulenevalt tolle aja tavadest. Tähtis on teada, et iga sünnituskogemus on eriline ja ainulaadne ning milline sinu oma täpselt olema saab, on võimatu ette ennustada. Seega tasub uskuda ja loota üksnes parimat.
