Ilmselt nimi Vello Vaher ei ole kellelegi võõras. Kuigi ma ei oskagi öelda, kus, millal või kuidas ma seda nime tean, ma tean seda. Kuskil nagu miskit oleks näinud. Tean, et ta üks n-ö tsirkusemees on, kes oma lapsi igatepidi loopida armastab. Noh, ikka sõbralikus ja tervisele mitte kahjulikus mõttes.
Praegusel ajal tegutseb mees peamiselt oma loodud tsirkusekoolis, mille „eesmärgiks on ühendada lapsi, noori ja täiskasvanuid harrastusteks, milleks on teater, tants, tsirkus, akrobaatika, sport, muusika ja laulmine. Tsirkusekool loob tingimused laste ja noorte tehnilise meisterlikkuse ja artistlikkuse tõstmiseks ja integreerib uusi tsirkusealasid kunstilistesse tegevustesse,“ nagu seisab nende kodulehel (tsirkusekool.ee).
Vello Vaher on oma tsirkuseperekonnaga (naine ja (vist) viis last) juba pea kakskümmend aastat tegutsenud. Koos nad siis esinevad ja viivad läbi igasugu võimlemisi. Ka väikelastele. Üks selline võimlemise tund toimus ka siin meie kandis, Rapla maakonnas. Täpsemalt Valtu seltsimajas. Õnn on, et sõbranna sellest üritusest kuulis ja minuga uudist jagas. Ausalt, ma ei kahelnud hetkeks ka, kas minna või mitte.
No ja ma ei pidanud pettuma. Vello oli umbes selline nagu ma olin teda udusena mäletanud televiisori ekraanil – energiline, soe, avatud, sõbralik. Ilmselgelt hädavajalikud isikuomadused, kui tegemist on beebide üle õla viskamisega. Osalema olid oodatud ju lapsed alates teisest elukuust. Ja üks eriti pisike põnn seal ka oli, keda Vello ka keerutas ja tõstis sellisel moel, et isegi minul, kes ma ei olnud selle pisikese olendi ema, käis seest korralik jõnks läbi.
Aga seda ainult selle eriti pisi-pisi puhul. Kui ta neid suuremaid lapsi tõstis ja loopis, tundus see nii vinge. Oleks Annel parem tuju olnud, oleksin ta kohe Vellole loopimiseks loovutanud. Ma olen seda meelt, et mida varem ja kiiremini lapsi kõrguste ja muu „hirmsaga“ harjutada, seda vähem nad neid asju hiljem ka reaalselt kardavad. Sest ega lapsed Vello tunnis ei nutnud. Kui, siis lõpus väsimusest.
Jällegi tuleb see n-ö muretu ema minus välja. Reigo käed värisesid ja nii mõnigi ema on pärast mulle öelnud, et see on ikka nii hirmus asi ja üks vale liigutus ning … No jah, eks ta vist tõesti nii ole, aga kui Vello ütleb, et tema kahekümneaastase karjääri jooksul ei ole ükski laps veel katki läinud, siis … ma usun teda. Ausalt, mul ei tulnud see variant pähegi, et Annega võiks midagi juhtuda. Olen vist selle koha pealt natuke naiivne. Ei näe veel neid koledusi ega karda iga teravat nurka silmapiiril.
Kes soovib, võib vaadata üht pisikest lõiku meie võimlemisest siit:
https://www.youtube.com/watch?v=tCWZC6SrLUs
Irinaaa