Raamatututvustus ja kingiloos: "Ebaemmelik emps"

07. May 2018, 19:18

Kirjastus Pegasus on hiljuti välja andnud Inglismaal tuntud blogija Sarah Turneri raamatu "Ebaemmelik emps"

Autor on raamatusse kirja pannud enda kogemuse emana ning seda üsna otsesel viisil ja puudutades ka teemasid, millest paljud ilmselt rääkida ei tahaks. Oma huumori ja erinevate katastroofiliste situatsioonide värvikate kirjeldustega on raamat võitnud juba paljude lugejate südamed ning seetõttu avaldame meiegi raamatust kaks katkendit.

P.S. Artikli lõpus on ka juhend, kuidas raamat endale võita! :)

Emmelik süütunne

Ma vihkan süütunnet.

Lapsevanemaks saamisest alates olen kogenud sellisel tasemel süütunnet, mida ma varem polnud tundnud. Kõvasti kõrgemal tasemel kui see, kui ütlesin sõbrale, et telefoniaku sai tühjaks, sest ma lihtsalt ei viitsinud temaga jutustada, või kui ütlesin purjus peaga midagi, mida tõsiselt ei mõelnud (või ehk mõtlesin, aga poleks pidanud ütlema), või kui sõin ära suure jagamiseks mõeldud koti Maltesersi komme (ei jaganud) või ei teinud üldse trenni.

Seda uut süütunnet on väga raske peletada. See keerab mu kõhus, see keerab mu südame ümber ringi – vahel tundub, et kere terve keskosa keerab üleüldiselt. Olen avastanud, et süü- tunde üledoos ei vaeva ainult mind. Sellest ajast saadik, kui blogimist alustasin, on mu postkast üle ujutatud kirjadest, mis johtusid tunnetatud ebapiisavusest ja süütundest, kirja- dest, kust võis lugeda „ma tunnen ennast selle pärast nii hal- vasti” ja „tahaksin olla rohkem nagu tema”. Tavaliselt vastan ma neile nii: „Sa ei tohiks ennast selle ega tolle pärast halvasti tunda, sest ema olla on kuradima raske töö! Sa annad endast parima ja see, et sa endas kahtled, näitab, et sa hoolid. Sa ei ole üksi, pea vastu, kulla inimene.”

Seejärel tunnen end nagu kõike hullem silmakirjateener, sest ma ise olen enda peale päevade viisi pahane ega suuda eriti tihti leida lohutust selles, et „annan endast parima”. Minu parim ei ole lihtsalt piisavalt hea. Niisiis tegelikult peaksin ma ennast ilmselt süüdi tundma ka seetõttu, et rää- gin inimestele, et pole mõtet end süüdi tunda, aga ise tunnen end ikkagi süüdi?! Nii. Palju. Süütunnet.

Kui eelmisel aastal kaalusin, kas peaksin kirjutama pos- tituse Emmelikust Süütundest, tundus hea mõte panna kirja, mille kõige pärast olen ma lapsevanemaks saamisest alates end süüdi tundnud. Niisiis on teie ees mu Süütunde Nimekiri, mis on aastatega arenenud ja kasvanud.

Esimesel seitsmel rasedusnädalal ei võtnud ma foolhapet, sest ma ei teadnud, et olen rase.

Oleksin pidanud ostma kallimad rasedate vitamiinid, mitte mingid odavad.

Ma ei võtnud kolmanda trimestri ajal tööl rahulikult: töötasin kõvasti ja tegin kõhubeebi-Henryle ilmselt liiga.

Oleksin pidanud ilma valuvaigistiteta sünnitama, mu beebi sai juba enne sündi ravimidoosi.

Oleksin pidanud kauem rinnaga toitma. Ma pole Henryt piisavalt haiguste eest kaitsnud.

Ma ei oleks pidanud vihastama, kui ta beebina pidevalt nuttis. Keegi teine küll nutva beebi peale ei karju.

Läksin liiga vara tööle tagasi ja jätsin ta maha. Milline ema teeb vabatahtlikult sellise valiku?

Ma ei tee temaga kodus piisavalt arendavaid tegevusi. Tal on igav.

Minul on kodus igav. Kas pole mitte õudne? Ma karjun liiga palju. Olen liiga kannatamatu.

Saan uue lapse ja mingil viisil on see justkui Henry „petmine”. Tema ei olegi enam kogu mu maailm.

Teise raseduse ajal unustasin põhimõtteliselt üldse vita- miine võtta.

Samuti jõin rasedana vahel klaasi veini, kuigi alkoholi ei soovitata juua. Jõingi ühe klaasi vahel harva, aga kui lapsel on midagi viga, teavad kõik, et see on minu süü.

Tahtsin tütart ja sellepärast oligi Jude’i sünd nii hirmus. Olin selle ära teeninud.

Ma ei ole Jude’iga kusagil beebide tundides käi- nud. Henry käis esimesel eluaastal beebimassaažis ja muusikatundides. Jude on kõrvale jäetud.

Olen liiga palju telefonis.

Ma ei tee piisavalt tervislikku sööki. Sööme liiga palju valmistoitu.

Annan Henryle liiga palju näksida. Ta hambad kukuvad varsti välja.

Meil ei ole ilusat aeda. Olen poiste lapsepõlve ära rikkunud, sest me elame linnadžunglis.

Olen ostnud jalanõusid odavatest poodidest, nii et nii- kuinii tekivad poistel jalgade deformatsioonid.

Jätsin Henry eelkooli maha nutma ning nüüd teab ta, et olen suur valevorst, sest ütlesin ju, et ei jäta teda kunagi.

Soovin tihti, et kella viie ja magamamineku vahelist aega ei eksisteeriks. Vahetevahel hakkan seda soovima juba kell 11 hommikul. Ma ei hinda aega oma lastega.

Ma ei ole lõbus emme. Ma ei küpseta, ei meisterda ega maali eriti. Olen mõttetult igav.

Kui nimekirja valmis sain, lugesin selle üle ja tulemus oli päris jalustrabav. Mõni asi on nii ajuvaba, et oleks lausa naljakas, kui see ei oleks samal ajal ka veidi kurb.

Huvitav, kas tagantjärele tarkus suudab süütunde ära kaotada? Ma ei põe enam võtmata jäänud foolhappe pärast, sünnitusel saadud ravimite ega soovitatud ajast lühema imetamisperioodi pärast – on, nagu on. Ma tean ka (ning mind toetavad pere ja sõprade ütlused), et Henry tõepoolest nuttis kogu aeg. Mul oli nutmise koha pealt mõistus täiesti otsas ja kuigi ma pole uhke, et karjusin ühel päeval: „No perse küll, mis sul viga on?!” (ise samal ajal nuttes), tean, et olen ikkagi palju rohkem aega veetnud teda kallistades ja talle lauldes. Süütunne nende esimeste kuude pärast on kadunud.

Mõnda asja elan aga siiani läbi. Mul kihvatab, kui mõtlen, et peaksin poistega rohkem ägedaid asju tegema, nendega rohkem mängima, elama hetkes ja nautima nendega koos olemist; et ma ei tohiks vaadata kella, et näha, kui palju pärastlõunast aega veel järel on, ja siis säutsuda maailmale üllatusest, et pärastlõunast aega veel nii palju järel on.

Pole kahtlustki, et paari aasta pärast võtab süütunne järgmise vormi. Et ma ei saa neile kooli järele minna, sest mul on töökohustused, et ma ei veeda piisavalt aega neid kodutöid tegema julgustamas, et meil ei ole piisavalt raha, veetmaks välkpuhkust välismaal.

Tegelikult arvan ma, et juba kannatangi tuleviku süütunde all, sest ootan päeva, mil poisid on piisavalt vanad, et seda raamatut lugeda. Süütunne, sest tean, et nad loevad mu emaduskogemusest kõige naha ja karvadega. Võib-olla soovin siis, et oleksin lasknud neil edasi mõelda, et nautisin iga sekundit ega igatsenud kordagi taga elu, mis mul oli enne nende tulekut.

Aga süütundemäng käib nii, et hoian emade süütundest ajendatud kirjad endal meeles ja surun potentsiaalse tulevikusüü sellest tahapoole.

Mida siis teha selle lõppematu süütundega, milles pidevalt supleme? Ma ei saa ju väga öelda, et „andke endale andeks” või „ärge süüdistage ennast”, kui ma ise ennast kuulda ei võta. Niisiis on mu üleskutse lihtne.

Jagage oma süütunnet.

Mitte otseselt süütunnet, vaid mõtteid sellest. Teiste inimestega. Teiste vanematega. Võib kihla vedada, et kõik tunnevad end süüdi ja pärast seda, kui olete pool tundi arutanud, kellel on kõige rohkem põhjust end süüdi tunda, jõuate ilmselt järeldusele, et olete kõik üks punt mõttetult põdevaid tobukesi ja tunnete end süüdi, et kulutasite liiga palju aega süütundele.

Endiselt olen ma aga veendumusel, et vähemalt näitab süütunne seda, et sa hoolid.

Tegelikult aga ei ole mõtet end minu nimekirjas olevate asjade pärast süüdi tunda. Pool klaasi Pinot Grigiot ja mõned ununenud rasedavitamiinid ei tee sind beebianuma sabotööriks. Epiduraalanesteesia ei tähenda, et su beebi on kohe nakar valmis. On tõenäoliselt hea panna telefon ära ja mängida lastega rohkem, aga ära lange masendusse, sest „sa ei tee piisavalt”. Mulle meeldib mõelda, et koosveedetud ajast piisab.

Ja veel – igasugust meisterdamisjama saavad nad teha mängutundides. Süütundest saab kahetsus ainult siis, kui sa annad väikelapsele kätte litrid.

Sa ei pea kellelegi oma käitumist selgitama

Emad on alati kaitsepositsioonil.
Tunneme, et peame selgitama, miks me midagi teeme.

Miks me midagi tunneme. Miks me kuidagi käitume. Selgitama, et tavaliselt me nii ei tee, aga kuna olime ajahädas / tegu on premeerimisega / meil on raske päev, siis ...

On aegu, kus ma tunnen, et soov oma valikuid põhjendada võtab mu üle lausa võimust. Kuulen, kuidas annan põhjuse igale liigutusele, justkui eeldades küsimust: „Miks sina seda siis nii teed?” Reeglina küll keegi nii ei küsi, aga ma ei suuda end niisama, igaks juhuks põhjendamast peatada. Mul on tekkinud kontrollimatu harjumus, et kui vastan midagi poiste kasvatuse kohta käivat, lisan sinna alati ka õigustava lause.

Olen üsna veendunud, et seda põhjustab eespool mainitud emmelik süütunne. Iseeneses kahtlemine (ma ei käitu õigesti, ma ei pruugi teha piisavalt) hiilib salaja ligi ja aval- dub kergelt kaitsvas toonis. Ilmselt on keskmes hirm, et tei- sed vanemad arvavad, et ma olen halb ema.

Ma pole kindlasti ainuke. Kuulen kogu aeg emasid kõige kohta selgitusi andmas.

Seega olen jõudnud järeldusele, et see on täiesti tarbetu. Seda lihtsalt ei ole vaja. Kirjutasin üles mängukohtumistel/ vestluses pargis kuuldud igapäevased õigustused ja vastused, mida oleksin tahtnud anda (ilmselt ma lihtsalt noogutasin):

„Ostsin talle luti ainult sellepärast, et ta vingub palju ja see aitab maha rahuneda. Ma tegelikult ei ole luti pooldaja ...”

Rahune maha. Ilmselgelt lutt töötab sinu jaoks. Meie lapsed oleksid ka lutti tahtnud, aga kahjuks ei läinud nii. Ma ei suutnud kuidagi oma lapsi maha rahustada, vaat see on halb.

„Tavaliselt ma talle hommikul šokolaadiküpsist ei anna, aga puuviljad on peaaegu otsas ...”

Võta vabalt. Tõsiselt kohe. Su laps sööb küpsist – noh, ja siis? Näen, et ta on õnnelik, terve ja ta saab ju kindlasti ka tervislikke näkse. Aga talle meeldivad šokolaadiküp- sised, sest ta on laps; ma ei ole veel kohanud last, kellele need ei meeldiks. Sa lubasid, et annad talle küpsise, kui ta potil pissil käib. Väga tore. Mingit õigustust ei ole vaja.

„Panin teleka ainult sellepärast käima, et oli vaja natuke pesu pesta ja siis on ta tähelepanu pool tundi hõivatud, muidu see kogu aeg ei mängi ...”

Lastele veidi telekat näidata ei ole vale. Ma tean, et igasugused multikad ei pruugi kõige paremad olla, aga tõele näkku vaadates peame midagi ju tehtud ka saama, eks? Jumal tänatud, et on olemas CBeebiesi kanal – lapsehoidja, kes pole kunagi puhkusel.

Olen märganud, et ka imetamisest rääkimine toob sääraseid õigustavaid tundepuhanguid esile. Ja ma mõistan: rinnaga toitmine on väga emotsionaalne teema. Olen ise kogenud kiusatust rääkida igale vastutulijale sellest, miks ma otsustasin hakata neljakuusele beebile andma pudelist rinnapiima asendajat. Ükskord hakkasin kassajärjekorras minu taga seisnud naisele tegema põhjalikku ülevaadet Henry piima välja- oksendamisest ja aeglasest kaalutõusust. Tal ei olnud vaja- dust ega soovi kuulda Henry lastearstil käimise ajaloost, aga kinkisin talle sellegipoolest kogu enda imetamisloo. Arvan, et see oli mõeldud rohkem mulle kui talle – tundsin end keset hormoonide möllu haprana ja veidi paranoilisena, sest kartsin, et kindlasti mõistetakse mind ostukorvis oleva RPA* tõttu hukka. Tundsin kihku kõigile teada anda, et ma olin püüdnud.

Tean, et kui ise värskelt emalt jutu sees imetamise kohta küsin ja ta ei imeta, ei otsi ma, käsi südamel, mingit põhjust. See on kõigest küsimus, mis aitab välja selgitada, millest rääkida; ma ei taha siunata mõttetuid rinnapatju, kui ta pole kunagi rinnaga toitnud, ja samamoodi ei kavatse ma küsida, kas talle meeldib Aptamili näljase beebi segu, kui ta annab ainult rinda. Küsin ju lihtsalt, kuidas tal läheb. Tal ei ole vajadust rääkida kõigist probleemidest imetamisvõte- tega, madalast sünnikaalust või rinnanäärmepõletikust, mis tingis otsuse RPA-d andma hakata. Muidugi juhul kui ta tahab sellest rääkida, olen ma olemas. Aga kohustust rääkida tal ei ole.

Ehk on nii, et tahame järjest rohkem põhjendusi anda, kuna kardame vanematena hukkamõistu. Muretseme, et meid hinnatakse ja siis avastatakse, et meil jääb oskustest vajaka. Võib-olla loodame vahel, et meie selgitused hoiavad hukkamõistu eos ära: „Ma lihtsalt selgitan, miks ma seda niimoodi teen, ja siis ta ei mõtlegi minust halvasti ...”

Tõde on see, et ta võib seda kõigest hoolimata teha, sest ta lihtsalt on selline: mõned inimesed mõistavad sind niikuinii hukka.

Olen kohanud emasid, kes kohe kindlasti sind hukka mõistaksid. Ja mind ka. Ja kõiki ülejäänuid ka. Käputäis emasid, kes arvavad, et nemad teevad kõike õigesti. Tegelikult nad lausa teavad, et teevad kõike õigesti, sest neil on kõik lapsekasvatamisraamatud ja nad on läbi lugenud kõik lapsekärude arvustused alates sellest ajast, kui esimene käru leiutati. Asjad käivad ainult nende moodi. Need on need emad, kes tulevad alati ilma küsimata lagedale nippidega, mis algavad nii: „Mina olen alati arvanud, et ...” või „Ole ettevaatlik, kui sa temaga nii teed, sest ma olen lugenud, et ...”.

Henryga ma lihtsalt naeratasin ja noogutasin selliste emade soovimatu nõu peale ja läksin seejärel koju, et emaks olemises läbikukkumist leinata, ning tundsin häbi, sest keegi oli läbi näinud, kui ebaprofessionaalne ma olen. Teisel kor- ral aga arenes minus välja võime soovimatut vahelesegamist eirata*. Kui head soovivad, kuid meeletult häirivad emad nüüd mulle tarkuseteri puistavad („Tead, sa ei tohiks kasu- tada sõna „paha”, sest see on nii negatiivne ja võib ta käi- tumuslikku arengut mõjutada” – jah, see on päris tsitaat), saadan nende poole kiire, kuid väga ükskõikse naeratuse, mis loodetavasti ütleb: „Kui mul su nõu vaja on, siis küsin. Selle ajani võid kukele käia.”

Niisiis, kui te seda loete ning olete samuti proua Tähtsa Nõuande tarkuseteri nautinud, soovitan ma teda mitte tähele panna. Iga liigutust ei pea õigustama; kui veel täpsem olla, siis õigustamine selleks, et teised emad sind hukka ei mõistaks, on täiesti tulutu tegevus – alati on olemas käputäis emasid, kes arvavad, et nemad teavad paremini. Eira võima- lust, et sind võidakse hukka mõista, ja aja selg sirgu.

Tegelikult arvan ma, et see, kui sa ei põhjenda iga tegevust, mõjub palju paremini. Selline teen-nii-sest-mulle-ja-mu- perele-see-sobib-hoiak tekitab austust. See viitab, et inimene on kindel enda oskuses otsustada, mis on õige. Mitte sellisel üleoleval ja parem-kui-sina või olen-autoriteet-kõigi-õigete- asjade-ajaloos-viisil õige, aga õige sinu jaoks. Sinu laste jaoks. Sinu pere jaoks.

„Ei, ma ei anna rinda.”
„Jah, ta on kolmene ja kannab ikka mähkmeid.” „Tegelikult ei lähegi ma tagasi tööle.”

Sellest piisab.

Sa ei pea ennast mitte kellelegi põhjendama.
Seleta otsused lahti vaid siis, kui tahad. Niikuinii ei sobi üks ja sama lapsekasvatamisviis kõigile; oleme erinevad ja jumal teab, et nii ka meie lapsed – kõigile inimestele kogu aeg meele järele olla ei ole võimalik.

Kõige täpsem tähelepanek selle kohta, kuidas me peame iga päev tegelema teiste vanemate eriarvamustega, jõudis minuni ühelt isalt, kes luges blogis kommentaare ja saa- tis seejärel lihtsa kirja: „Arvamused on nagu perseaugud. Igaühel on enda oma.”

Kui see lause teid järgmine kord, kui proua Tähtsat Nõuannet kohtate, naerma ei aja, siis ma ei teagi, mis ajaks.

* Ärge palun arvake, et ajan abivalmis soovitused segi soovimatutega. Vahel on antava nõu keskmes lapse heaolu ja turvalisus ja kui keegi ütleb, et lastetool on valesti paigutatud või et mu laps võib millegi kätte lämbuda, siis ma kuulan. Vahel vaatab sind mõni lapsevanem ja mõtleb, et kuna ta on olnud samas olukorras, siis pakub ta sulle abi. Ma räägin aga sellest moraliseerivast „Tegelikult peak- sid sa seda ikkagi nii tegema” brigaadist, kellele ma tahaks keskmist sõrme näidata. Enamik emasid on täielikud kullatükid. Vanemate vahel valitsegu solidaarsus! – Autori märkus

Kuidas tundub? Kas tunned veidikene ära ka enda mõtteid?

Kui jah ning sooviksid veel juurde lugeda, siis anname teada, et raamatu "Ebaemmelik emps" saad endale kõige soodsama hinnaga soetada just kirjastus Pegasuse veebipoest!

Lisaks paneb Emmede Klubi kaks eksemplari ka loosi. Ühe Emmede Klubi Facebooki lehel ja teise Emmede Klubi Instagramis. Ruttu osalema! :)