Kui sain emaks, ei jaksanud ma ära oodata aega, mil saaks lapsele püreesid-putrusid andma hakata. See kõik tundus nii põnev, kuid samas ka pisut hirmutav. Hirmutav just seetõttu, et kõik "vanemad ja targemad" räägivad erinevat juttu, Internett on täis erinevaid soovitusi ja kogemusi jne. See kõik oli nii segadusseajav.
Poelettidel ilutsevad kõiksugused põnevad purgikesed veel põnevamate koostisosadega, mida lapsele anda. Uurisin ja puurisin neid igast otsast ning lõpuks mõtlesin, et vähemalt esialgu jäävad need püreed minust sinna poelettidele.
Pikka mõtte- ja uurimistöö tulemusel jõudsin arusaamisele, et minu lapse esimesed ampsud peavad olema kodused. Kodumaistest viljadest, ise tehtud, koos heade mõtete ja soovidega ning ilma igasuguste maitseainete ja lisanditeta. Ainukeseks niiöelda lisamaitseaineks on saanud rinnapiim, et püreed vedelamaks teha ja maitse lapsele liiga vastuvõetamatu ja võõras poleks.
Nii ma ka toimisin ja toimin praegugi. Pisut üle kahe nädala on Everon püreesid söönud ja siiani olen need kõik ise teinud. Lähtun põhimõttest - üks nädal üks maitse. Ehk esimesel nädalal sai Everon ainult kartult. Esimesel päeval lusikatäie, järgmisel pisut rohkem jne. Eelmisel nädalal sai juurde porgandit, mida esimesel korral sai ta maitsta puhtalt. Edasi lisasin sinna kartult, sest puhas porgand ei tundunud talle just eriti meeldivat. Nüüd, kui jookseb kolmas nädal, tegi ta tutvust kõrvitsaga. Järgmisel nädalal võtan menüüsse jällegi uue maitse jne.
Kuigi ma teen vähe süüa (meie peres on mees see Meisterkokk), siis lapsele püreede tegemine on mulle päris meeldima hakanud. Igal hommikul puhastan rõõmuga mõne vilja, panen selle keema ja hiljem püreestan selle, kasutades sõela. See on kuidagi nii mõnus protsess, et ma üldse ei välista, et poepüreesid hakkab Everon saama aiult mugavusest näiteks siis, kui lähme külla.
Samuti olen ma seda meelt, et enne esimest eluaastat peab lapse põhitoiduks jääma ikkagi piim. Sealjuures pole vahet, kas rinnapiima või rinnapiimaasendaja näol. Miks? Sest justnimelt piimast saab laps kõik kõige vajalikumad ained, mida ta püreedest ei saa. Seetõttu olengi püreesid praegu väga minimaalselt andnud. Kuigi Everon ise sööks vist hea meelega terve kausitäie ära.
Kuigi ma ise olen toidu osas väga valiv ja neid asju, mida ma ei söö, on vägaväga palju, siis lapse püüan ma kasvatada selles vaimus, et vähemalt maitsma peab. Alles siis võib öelda, kas ta seda ka rohkem süüa tahab või mitte. Mis sest, et ma ise keedetud või aurutatud juurikaid süüa ei taha või kala ei söö jne. Minu laps saab neid sellegipoolest, kui õige aeg käes on. Ma ei taha, et minu pirtsutamise tõttu jääks laps ilma olulistest toitainetest.
Tahaks loota, et suudan teda esimesed paar aastat ka maiustustest eemal hoida- kommid, limonaadid, šokolaadid... Võinoh, pigem, et ma ennat suudan nende talle ostmisest eemal hoida. Mis sellest välja tuleb, eks see selgub hiljem. Praegu jätkan kodumaiste maitsete tutvustamisega ja naudin seda, et mu laps sööb kõike, mis ma talle suhu pistan, ilma vastu vaidlemata.
eveliiy
Irinaaa