Armastus käib kõhu kaudu: Minu põhimõtted

Ma mäletan selgelt seda aega, mil esimese lapsega terendas ees lisatoiduga alustamine. See kõik tundus nii keeruline ja segadusseajav ning erinevat infot lendas uksest ja aknast nii palju, et vahepeal tekkis tunne, et ma mattun selle kõige alla ja kuidas ometigi eraldada õiget valest? Mida teha kui ema, sõbranna ja internett väidavad erinevaid asju? Kui kaks lastearsti räägivad erinevat juttu? Ja kui erinevad raamatud lisavad omalt poolt veel kõigele eelnevale vastuolulist infot?

Ei jäägi üle muud ku usaldada enda sisetunnet ja kasutada ka natukene loogikat. Ma tean, et paljud ei vaevu lisatoidu teemaga end üldse vaevama ja kuulatakse esimesi nõuandeid, mis kõrvu jõuavad. Lähtutakse sellest, et nõuandjal endal ju tõenäoliselt on lapsed, kes täitsa rõõsad ja rõõmsad ehk siis miks peaks tema antud soovituse halvad olema?

Mina paraku ei suuda asja nii lihtsakoeliselt suhtuda ja kuigi olen ka ise täiesti elu ja tervise juures, olen sellest hoolimata rasvase küsimärgi alla pannud ka selle mil viisil mulle endale lisatoitu pakuti.

Ma lähtun sellest, et laps on kui puhas leht. Ta maitsemeeled on rikkumata, ta on kõigele äärmiselt vastuvõtlik ja reageerib erinevatele toiduainetele täiskasvanutest erinevalt. Tal ei ole kujunenud toitumisharjumusi. Meie vanematena peame need kujundama. Ta organism ei ole kurnatud ega "saastatud" ning võimaluse korral tuleks üritada seda niiviisi ka hoida. Kuna ta on liiga väike enda eest seismaks, tuleb meil teha tema eest õigeid valikuid. Jah, "õige" on väga laia definitsiooniga sõna, ent ma usun, et pisikese mõttetöö tulemusena saame me kõik aru, et on toiduaineid, mis pisikese lapse menüüsse ei tohiks kuuluda.

On asju, mis on lihtsalt loogilised ja ka asju, mis sisaldavad endas peidetud ohtu, millest paljud ei ole teadlikud. Asi ei ole selles, et toiduained ise oleksid ohtlikud vaid pigem ealises sobivuses. Teatud toiduained sobivad alates teatud vanusest. Seega võtsin ma endale kohe ka mõtteviisiks, et aega on maa ja ilm. Mu laps ei pea saama kohe ja kõike, vaid võib kõikide maitsetega harjuda tasa ja targu.

Just seetõttu soovisin ma ka püreesid ise teha, sest poodides olev valik ei teinud mu silmadele teps mitte pai. Pea kõik maitsed olid omavahel segatud ja nende sekka veel küllaldaselt soola, suhkurt ja veel komponente, mida ma beebile sisse sööta ei tahaks.

Mina tahtsin aga lihtsalt kõrvitsapüreed. Ei tahtnud porgandi-kartuli-kõrvitsasegu. Seetõttu hakkasingi ma neid ise valmistama ja eneselegi suureks üllatuseks nautisin protsessi väga. Üsna kiirelt ja lihtsalt sai valmistatud suur portsjon püreesid ning lõpphind oli ka madalm kui oleks olnud poest ostes. Mina näen siin ainult plusspooli.

Nagu ma ütlesin, oman ma mõtteviisi, et iga asjaga on aega, mistõttu ei ole ma kiirustanud ka lapsele magusa tutvustamisega. Oma esimese jäätise sai mu laps alles möödunud suvel kaheaastasena. Pulgakomme, lutsukomme või snickersit/kinderit ei tõuse mu käsi talle aga siiani ostma. Ma lihtsalt ei näe, et nendes oleks miidaaagigi lapsele vajalikku. Ainult suur kogus tehisaineid ja suhkurt.

Ärge saage valesti aru - laps võib maiustada! Aga magusa söömiseks on palju paremaid ja tervislikumaid alternatiive. Magus ei pea võrduma värvilise kommiga. Magusaks võivad olla kuivatatud puuviljad, isetehtud püreed, muffinid. Ja viimastes ei ole tingimata vajadus kasutada suhkurt.

Ma tean, et paljud ei nõustu minuga ja ma ei jaksa isegi üles loetleda kõiki neid kordi, mil inimesed on mu põhimõtete peale pead vangutanud, aga see ei pane mind neist loobuma ja uskuge või mitte, aga mu laps on täpselt sama rõõsa ja rõõmus ka ilma suhkurt täis toppimata ja kui talle ka külas olles kommikauss ette panna, ei söö ta seda sõgeda näoga tühjaks, vaid küsib hoopis õuna või porgandit. Ka selle peale vangutavad paljud pead, ent mina mitte. Olen hoopis uhke ja rõõmus.

Muidugi ei tähenda see seda, et ta poleks ka neid kindereid saanud. Nagu paljudel teistel, on ka minu lastel vanavanemad, kes on lahke olemisega ja kes taoliste asjade mitte andmist ei mõista, mistõttu on nad võtnud enda ülesandeks ikka aeg-ajalt lapsel suu magusaks teha. Salaja. Selline seljataga asjatamine aga mulle ei meeldi, mistõttu on meil asjad selgeks räägitud ja leitud pisikene vaherahuna mõeldud kompromiss, mis hoiab meid kõiki rõõmsana. Kinderit ma küll anda ei luba, aga tegin järeleandmise ühtede puuviljakommide osas. Ise lapsele ei ostaks ega annaks, aga kui ta korra kahe nädala jooksul vanaemalt paar tükki saab, ei aja see mind hulluks. Lapsel on "midagi erilist" mida ainult vanavanemate juures saab, vanavanemad on õnnelikud ja mina, noh..saan aru, et mõnes lahingus võib veidi alistuda.

Nüüd ootab mind õigepea ees lisatoiduga alustamise aeg ka teise lapsega ja julgen öelda, et ootan taaskord seda püreede valmistamist ja lapse tundmaõppimist, et mis maitsed talle rohkem ja mis vähem maitsevad :)