Teenimiskunst on minu jaoks üsna oluline armastusekeel. Seda pigem siis nii, et mina teenin. Teenete küsimise ja vastuvõtmisega on natuke nadisti.
Tahan ilmselt olla vägev Eesti naine, kes saab ise kõikide asjadega hakkama ja enamasti saan ka. Üldiselt on nii, et midagi palun ma ainult ühe korra. Kui sellele ei reageerita, tuleb järelikult ise ära teha. Ei ole mulle võõrad saag, trimmer, kirves, pahtlilabidas, torutangid, mutrivõtmed - ainuke mida tõesti ise tegema ei hakka on auto parandamine. Samas ei taha ma, et elukaaslane tunneks, et ta on kuidagi vähem mees, sest naine meestetööd ka ära teeb ja üritan ennast teinekord ikka tagasi hoida, oodates, millal ta mu palvele reageerib (ma saan aru, ta ei ole lihtsalt nii kärsitu). Muidu meil iseenesest sellist meeste-naiste jaotust tekkinud ei ole. Teeb see, kellel parajasti tuju on. Kuna härra ennast köögis väga kodus ei tunne, siis söögitegu jääb enamasti mulle, samas on tema väga usin koristaja ja nii ongi meil kujunenud olukord, kus mina möllan, küpsetan ja keedan ning tema koristab pärast kõik kenasti ära. Nii tunneb ka tema, et on oma panuse andnud ja eks see on tal omamoodi viis mind söögitegemise eest tänada.
Peale lapse sündi veetsin mina enamuse asjast koos lapsega. Kuna ta on üks pisike eriline poiss, siis oli raske teda kellegi teise hoolde jätta ja endale vaba aega võtta. Eks teised oleks temaga muidugi hakkama ka saanud aga sel hetkel tundus see ema südamele täiesti võimatu. Sel ajal olin üleväsinud, pahur ja väga tujukas. Elukaaslasel oli üsna raske mind lapse küljest nö "lahti kangutada" ja suunata mind elama ka iseendale. Ma olen talle siiralt tänulik iga korra eest, kui ta mind hommikul tagasi magama saatis; iga korra eest kui ta lapsega ise välja läks ja KÄSKIS mul mitte kaasa minna; iga korra eest, kui ta ütles: "Muidugi mine...". Need hetked olid ja on siiamaani minu jaoks selge märk armastusest.
Ma ise teeksin härra eest ära kõik asjad, mis vähegi võimalik. Mulle meeldib abistada ka oma vanemaid, vanavanemaid aga ka täiesti võõraid inimesi. Samas üks asi on teenete kaudu armastuse väljendamine ja teine asi on abituse õpetamine. Mingid piirid peavad ka enda sees selged olema, et vältida olukorda, kus keegi lihtsalt sind ära kasutab.
