Armastuse keeled: Tunnustussõnad

Võistlusülesannet lugedes meenus mulle kõige esimesena anekdoot, kus naine küsib mehelt, miks too enam ei ütle: "Ma armastan Sind!"? Mees vastab, et ükskord ütles ja ta annab teada, kui midagi muutub.

Mina olen kasvanud perekonnas, kus armastuse keel ei olnud sõnade keel. Kui mõtlema hakata, siis ei mäletagi, et keegi minu perest oleks kunagi öelnud mulle: "Ma armastan sind!" Ehk väikese lapsena keegi ikka ütles, aga seda ma enam ei mäleta. See aga ei tähenda, et ma olen üles kasvanud armastuseta. Armastust lihtsalt väljendati teistmoodi. Ilmselt seetõttu ei ole ka mina eriti osav armastussõnade rittaseadja. Minu enda väike pere kuuleb küll aeg-ajalt, kui kallid nad mulle on ja kui palju ma neid armastan, aga kindlasti ei ütle ma seda kümneid kordi päevas. Ka kiidu- ja tänusõnad on minu jaoks erilisemad, kuuldes neid pigem harvem kui iga päev. Lapsega suhtemisel on muidugi natuke teised reeglid ja lapse-vanema vaheline armastus on väga erinev mehe-naise vahelisest armastusest. Lapse saavutuste tunnustamine ja nendele tähelepanu juhtimine on minu jaoks väga oluline, sest tahan, et ta kasvaks maksimaalselt toetavas keskkonnas ja ehk mängib rolli ka enda lapsepõlves kogetu. Siin on minu võimalus ennast muuta.

Oma tunnete alüüsimine ja teistele arusaadavatesse sõnadesse panemine on minu jaoks raske, kuid kindlasti proovimist ja pingutamist väärt, sest armastus käib ka kõrvade kaudu :)