Füüsiline..see on "see" väljendusviis, millega ma näitan oma printsessile, kui väga ma teda armastan ja ka muidugi elukaaslasele. Õdede-vendadega ma nii avatud pole ja ka ema-isaga mitte. Me ei kallistanud peres väga ega ka väljendanud sõnadega oma armastust. Mul oli endalgi raske seda öelda, võib ka öelda, et isegi imelik oli neid sõnu välja öelda. Kuigi oma ema lohutasin ma alati, kui ta nuttis, läksin lihtsalt kallistasin teda - vahest ajas ta mu ära, kuid enamasti lasi ennast lohutada. Oma pisiperega ( 8 kuuse tütrega ja mehega ) olen ma aga palju avatum, see vist peaks olema loogiline ka. Neile tulevad lause " Ma armastan sind! " väga loomulikult ja iga päevaselt. Mitte, et ma oma õdesid-vendasid ja ema-isa ei armastaks, meie peres lihtsalt polnud kallistamine ja iga päevaselt armastuse väljendamine sõnadega kuigi normaalne. Me teadsime isegi, et oleme üksteistele kallid.
Võõrastega olen ka kinnine. Tavaliselt kui kõnnin siis vaatan maha, sest ma tunnen ennast ebakindlana ja ei suuda otsa mööduvale inimesele vaadata. See vist tulenebki sellest, et meie peres polnud kombeks avatud olla ja nii ka nüüd minuga. Kuid oma pisiperes olen ma õnneks täiesti teistsugune ja kavatsen ka selliseks jääda, sest see aitab ka minu lapsel kasvada enesekindlana ja avatuks.
MEIE pisike printsess on saanud emme poolt kindlasti miljon musi juba selle kaheksa kuu jooksul. Ma lihtsalt ARMASTAN teda nii väga, ma ei väsi seda kunagi talle kordamast. Oma armastus väljendangi talle enamasti füüsiliselt - kallistades, kaisutades, süles hoides, musitades, kussutades. Sõnadest jääks lihtsalt väheks. Vahest ma musitan teda nii palju, et ta saab kurjaks. :D Praegu ongi see aeg, mil saan teda nii palju musitada, sest kui ta juba suurem siis ta paneb plehku. Kasutan seda võimalust, kui ta veel ei pääse mu kaisust ära.
Elukaaslasele näitan ka armastust füüsiliselt, kuid ka teiste väljendusviisidega. Käime ikka käest kinni, kallistame, musitame, kaisutame - nagu ikka. :) Sellega meil probleemi pole. Kui tuleb läheduse vajadus, siis kasutame võimalust alati ja kallistame. Kõige mõnusam tunne on see, kui saan ta embuses olla, kui miski teeb muret ja kurvaks.
Ma ei arva, et liigse hellusega saab last ära hellitada. Pigem hellitab last see ära, kui ette-taha ära teha, kõigile absurdsetele tahtmisele alla anda ja üldse kui laps saab kõike, mida ta tahab materjaalselt. Aga ega siis kallistamine ja musitamine kedagi ära hellita ja " memmekaks " ei muuda. Meie lapsed vajavad meid ja meie ülesanne on neid hellitada, armastada ja hoida. Minu peres ei olnud, seda armastuse väljendamist füüsiliselt. Ja oma perega olen ma kinnisem, kui oma pisiperega. Mina tahan, et mu laps ei peaks imelikuks mulle armastust väljendamast ükskõik, mis viisil. Armastusega just kasvabki laps enesekindlaks, kuid kui ignoreerid oma last, siis ega temast ei saagi rohkemat oodata tulevikus, kui seda, et ta on erak ja ebakindel.
Mina tahtsin väga tüdrukut, aga poleks ka poisslast vähem armastanud. Ikka sama palju! Ja minu jaoks ei ole lapse sugu tähtis. Mõlemad on võrdsed ja järgmist tahan beebipoissi tulevikus. Kavatsen ka teda musidega üle külvata. :D
Lühidalt - Hellitage oma lapsi, et neist kasvaksid enesekindlamad ja avatumad. Pole üldse vaja mõelda, et musitamine võib lapse ära hellitada või "memmekaks " muuta. Seda teeb hoopis materjaalne poputamine ja ette-taha ära tegemine. Aga see muidugi ainult minu arvamus, ma võin ka eksida, kuna pole kuigi kogenud emana. Aga ma tean seda, et mina armastan oma last ja meest ning kavatsen ka oma last edaspidi hellitada musidega-kallidega, sest ma lihtsalt ARMASTAN teda niiiiiiiii palju. :)
