Kevadised jalutuskäigud koos lapsega

Issi tööpäevadel käime pojaga kahekesi jalutamas. Kui kuskile on vaja kiiresti minna, on poja kärus, aga ega ta kärus suurt olla ei taha.  Päevas vähemalt korra käime mängimas kodu lähedal pargis, kus on palju liumägesid, liivakaste, kiike ning palju palju oravaid. Kuid poja eelistab neile hoopis jalgpalliplatsi. Kui issi on kodus, käime vanavanaema juures, kus poja jalutab iseseisvalt aiaga ümbritsetud hoovis. Sageli saab käia ka maal hobusetallis, kus lapse liikumine on küll piiratud, kuid talle seal ikkagi meeldib, sest kohti millega tutvuda ja kus käia on palju.
Vahest võtame ette pikemaid jalutuskäike, läheme jalutama metsa või kaugematesse parkidesse või hoopis mere äärde. Kohale jõudmiseks kasutame käru, kuid kohale jõudes on pojal vabadus ja saab ringi joosta oma jalgadel.
Õue võtab poja alati kaasa kühvli, reha, ämbri, väikese haamri ning väga tähtis on ka pall. Mina panen alati kotti niisked salvrätid, mida kulub väga palju, sest lapse käed ja nägu vajavad tihti puhastamist, eriti maal olles. Kodu lähedal õues käies meil toitu kaasas ei ole, kuid kaugematele jalutuskäikudele minnes võtame söögiks kaasa tuubipüreed, banaani või küpsiseid. Kuid mulle tundub, et mida suuremaks laps kasvab , seda vähem ta nõuab vahepeal süüa. Õues olles ta enam süüa nii väga ei tahagi. Arvatavasti leiab ta endale nii palju tegevust, et ei vajagi vahepeal näksimist.