Arvasin küll, et las meie tutvumislugu jääb ikkagi ainult meie kahe vahele. Aga kuna on täna on meestepäev, siis miks mitte kinkida oma mehele jutukest/meeldetuletust meie kohtumisest. Usun, et temalgi on see pisidetailideni meeles, aga no naistel on siiski selle koha pealt parem mälu, eks ole :)
Oli suvi ja mul oli must masendus. Olin 4 kuud tagasi oma pikaaegsest suhtest vabaks saanud ja hinges oli tühjus. See suhe oli küll ammendunud, seda ma taga ei igatsenud, aga mis siis edasi? Sarvi sai juba maha joostud, pidudel käidud ja uusi tutvusigi sõlmitud. Aga see mind ei rahuldanud. Otsustasin siis lõpuks, et noor inimene ju, peabki ajamaha võtma ja natuke veel üksi olema. Ma lihtsalt polnud sellega harjunud.
Sõbranna uus kursavend kutsus teda ühele sünnipäevapeole. Kuna ka mina toda noormeest põgusalt tundsin ja pidu peeti kusagil metsa sees talus, kutsus sõbranna mind kaasa. Mina muidugi puiklesin vastu, et mul juba pidudest villand ja üldse, ma ei tunnegi kedagi sealt peale sünnipäevalapse. Sõbranna aga tahtis väga minna ja kuna meil on selline aastaid kestnud "If you go, I go" suhe, olin lõpuks nõus. Sõbranna veel nöökis, et mis ma nüüd jonnin, äkki ootab mind seal sünnipäeval minu Elu Armastus. Selle peale ma muidugi naersin väga sarkastiliselt ja saatsin ta kuu peale.
Peole jõudes tutvustati meid kõiki, rahvast oli päris palju. Minule jäi aga silma üks tagasihoidlik hingematvalt kena noormees, kes ilmselgelt minust huvitatud polnud. Üritasin küll tema pilku võita, aga siis ikkagi loobusin (no mida ma üksi karglen :D ).
Õhtu edenedes sattus seesama noormees meie seltskonda ja saime kuidagi jutu peale. Paari tunni pärast istusime juba käest kinni ja silmi jätkus vaid teineteise jaoks. Hommikul läksime kumbki oma teed, õnneks ikka telefoninumbreid vahetasime. Ootasin päeva, midagi ei juhtunud. Mõtlesin, et rahu, tüdruk, sa pididki ju praegu üksi olema.. Süda aga mõtles teisiti ja saatis (minu mõistusele teadmata) talle sõnumi, kuidas ma tema naeratust igatsen. Oeh, see naeratus paneb mul siiani südame põksuma :). Sõnumile järgnes minu elu parim kohting, siis vahva "käimise" periood, oma kodu, ilusad lapsed ja käesoleva aasta suvel ka kihlumine. Seda kõike 4 aasta jooksul. Mõtlen siiani, mis siis oleks saanud, kui ma poleks seda sõnumit saatnud, kas tema oleks teinud esimese sammu? Sõbrannaga on küll naljakas seda pidu meenutada, kuna tal oli ju õigus olnud, leidsingi sealt peolt oma Elu Armastuse. Ja mis kõige tähtsam, oma lastele parima isa!
