Mul on 2 last ning palju sugulasi, kes armastavad külla tulles alati lastele kingitusi tuua, seda enamasti mänguasjade näol. Kuna pesamuna on veel liiga pisike, keskendun praegult vanemale lapsele, mõne kuu pärast 3aastaseks saavale poisile. 

Nagu sissejuhatuses mainisin, armastatakse mu lapsi poputada erinevate kingitustega, kuigi olen korduvalt maininud, et mänguasju on meil enam kui küll ning juurde tõesti pole vaja. Aga mis seal salata, lapsel lähevad silmad alati särama, kui saab mõne uue lelu, enamasti siis kas pisikese auto, traktori või muu masina, harvem raamatuid, palle. Tänapäeval ju hea lihtne, pea igas toidupoes on rikkalik valik laste mänguasju, enamasti plassmassist ja hinnalt odavaid. Paraku kui uus mänguasi just enne katki ei lähe, siis vajub see paari päeva pärast mänguasjakasti põhja ning sealt seda enam uuesti mängimiseks tükk aega välja ei võeta. 

Õnneks on meil kodus ka palju asjalikke mänguasju, mis on lapse lemmikud ja millega mängitakse tõesti palju. Enim kasutatavad on puidust klotsid, puidust tööriistad, pusled ning otseloomulikult lego duplod. Nii poisi kui ka minu suureks lemmikuks on just legod. Kui varasemalt avaldas laps muudkui soovi, et mina ehitaks talle kas garaaži või auto või lennuki, siis nüüd toimetab ta pigem omaette ja näitab hiljem oma leiutisi mulle. Ja pean tõdema, et ta suudab tõesti väga ägedaid asju kokku ehitada. Nii vahva on näha, kuidas ta muudkui areneb ja järjest keerulisemaid asja meisterdab. Lapse kujutlusvõime on tõesti piiritu.

Kõige elavamalt töötab kujutlusvõime aga õues olles. Peale liivakasti meil spetsiaalselt lastele midagi mängimiseks pole ehitatud. Kuigi vahepeal oli mul kahju, et see suvi mänguväljaku ehitamiseni ei jõudnud, siis lõppkokkuvõttes on mul tegelikult väga hea meel, et laps on pidanud mänge välja mõtlema aias käepärast olevatest asjadest. Nii on saepuru hunnik olnud ralliauto, puuoks autovõti (saepuru-auto jaoks). Järgmisel hetkel aga suur kivihunnik traktor, millel vajab parandamist küll mootor, siis rehv. Suured elupuud on kord majaks, teine kord jälle politseiautoks. 

Harjumuseks on saanud meil ka niinimetatud vestlusmängud, kus laps tunneb huvi, mis miski on. Selleasemel, et mina räägiks oma nägemusest asjadest, uurin hoopis temalt, mida ta arvab. Alles hiljuti tulid jutuks tulnukad. Tänu sellele sain teada, et tulnukad on valget värvi, kolme punase silmaga, kahe käe ning viie jalaga. Seda poeg paraku ei teadnud, kas neil saba ka on või ei. 

SIPSTI.EE

BALULA