Kvaliteetaeg. Aeg. Millegipärast juhtub, et seda viimast jääb aina vähemaks. On rohkem tööd, rohkem kohustusi, rohkem lapsi, rohkem kõike ja vähem jaksu, vähem indu, rohkem soovi pugeda varakult põhku või hoopiski pea liiva alla peita, et olla üksi.
Aga üksi ei ole parem. Üksi on kurb. Mõistagi vajavad kõik teatud aega, et olla omaette, mõlgutada enda mõtteid ja puhata, aga samamoodi vajame me kõik ka aega, et jagada oma rõõmu, oma kurbust ja mis peamine..armastust.
Kui me herr Stewartiga (mis pole teps mitte ta pärisnimi, aga annab ta loomust päris hästi edasi) veel selles faasis olime, et arglikult tänaval käest kinni hoidsime, rääkisime me pea igal öösel kella kolmeni. Me lihtsalt vaatasime teineteisele otsa ja jutustasime kõigest, mis pähe tuli. Unistustest, soovidest, hirmudest. Me tegime suuri plaane ja elasime läbi kõikvõimalikke stsenaariumeid. Reisisime ajas nii edasi, kui ka tagasi ja nautisime neid hetki meeletult.
Nendest hetkedest on möödas neli aastat. Kui veab, oleme me ärkvel kella üheteistkümneni. Me ei räägi enam voodis oma lõpututest plaanidest. Me teeme manitsevalt "tšš", kui teine liiga kõva häält teeb, sest kardame, et ta äratab me vahel magava beebi, kelle unnesuigutamine on võtnud heal juhul tunni, halvemal juhul kolm.
Me istume samal diivanil külg-külje kõrval, aga me teeme omi asju. Me kirjutame, me jutustame, me vaatame. Aga mitte teineteist.
Meil on kaks last. Kaks imearmast last, kes tahavad rohkem tähelepanu, kui me kohati anda jõuame. Aga me proovime. Ja meile tundub, et me annamegi neile ära kõik. Et mängida nendega, koos nendega eraldi. Et nad tunneksid, et neile antakse aega. Just kvaliteetaega.
Aga me ise? Õnneks oleme hakanud oma vigasid märkama. Saanud aru, et päriselu käib sellel samal diivanil, mitte arvutis, mis sülle haaratud. Saanud aru, et me peame teineteisest kinni hoidma, teineteist kallistama ja leidma selle aja, et jälle rääkida oma unistustest, tobedatest mõtetest ja kõige salajamatest soovidest. Sest see on meie kvaliteetaeg. Ja niiviisi me ärkamegi nüüd õige natukene varem. Sassis juuksed ja ilmselt veidikene paistes silmaalused, aga see meid ei heiduta. Me joome koos kohvi ja me naerame ja jutustame. Ja ta teeb mulle pai ja ma teen talle otsaesisele musi ja lapsed magavad. Kvaliteetaeg.
ekukas