Hiljuti lisandus meie perre tütar. Suurest rasedushormooni möllust ja sünnitamiselamusest räsitud mõttetihe olemine andis kvaliteetajale uue mõiste. Seda nii koos, kui lahusolemise näol.
Muidugi on hästi oluline olla oma vastupandamatult armsa järglase kõrval, kuid veel enam, suuta olla temast eemal. Viimane osutuski minu jaoks katsumuseks. Ma tean, et mu tütar veedab kvaliteetaega koos issiga ja tunneb end turvaliselt ja hästi. Ma tean, et ta on hoitud ja armastatud need mõned hetked mil ma eemal olen. Tean, et ta pepu on puhas ja kõtupunnu täis ja varud külmikus ootamas. Ma tean. Aga see kiindumus ja vankumatu seotus selle pisikese ilmakodanikuga ei lase end lõdvaks lasta- välja lülitada. Ikka ja jälle püsib ta meeles ja on hinges tunne nagu midagi olulist jäi maha. Natuke kurb tunne. Samas tean, et kui ei saa end mõneks hetkeks sellest kõigest eemale viia, väsin ära- varem või hiljem, ja see pole hea. Tema vajab minu 100%-list panust. Õnnelikku ja rahulolevat ema. Siit algabki sõprade roll. Enamasti kaovad sõbrad sel hetkel mil perre lisa sünnib. Kuid kui su sõber on sulle kui pereliige ja kui ta mõistab sind kuulata ja olla sulle seltsiks ka seljuhul, siis temaga koos veedetud aeg on suurepärane. Veel enam, kui ta suudab hetkeks su tähelepanu niipalju siduda, et unustad mõneks viivuks oma otsata kohustustejada. Vat see on üks tahk kvaliteetajast. Mul on hea meel, et mul on üks selline hea sõber.
Siit tuleb paraleelselt mängu isside hea panus. Mul on rõõm tõdeda, et möödas on ajad, mil lastekasvatamine vaid naiste õlule langes. Mees, kes üritab osa võtta laste kasvatamisest, veeta nendega lõbusasti aega, missest et viimane veel ei räägigi, on kulda väärt. Meie pisike piiga hakkas silmadega naeratama just tänu Armsaga koos veedetud kvaliteetajale. Hiljem lisandusid naeratusele ka põselohud. See õnnis tunne südames, mis tekib, kui seda meenutan, on südant soojendav. Tore on vaadata kõrvalt, kuidas Armas piigaga tegeleb, ja mitte alati kõike ise teha. Aegajalt on küll kiusatus ise ohjad enda kätte haarata, aga tegelikkuses saavad nad hästi hakkama ja minu tükkimine oleks liiast- see nende aeg. Niiviisi ongi meie tüdruk alati kellegi tähelepanu keskpunktiks. Armastatud ja hoitud- väljapuhatud kätel. Kui peaks juhtuma, et ühel ei õnnestu last lohutada, õnnestub see alati teisel. Seetõttu ei ole meie pisike piiga kunagi end magama nutnud, ikka saab ta ennem maha rahustatud. Tema jaoks on tunnid veel päevad ja kuud aastad, iga hetk on tema jaoks oluline. Ja meie aeg on pühendatud temale.
Kuid ükski õnnelik laps ei kasva õnnelike vanemateta. Vanemad peavad niisamuti leidma aega teineteise jaoks. Nii ärkangi ma igal tööpäeva hommikul vara Armsa musi ja hommikutervituse peale, millele järgneb soe küsimus. “Kas sa minuga hommikust sööma tuled?” On haru-harv juhus kui ma sellele küsimusele eitavalt vastan. Koos joome kohvi ja muljetame. Siis veel lahkumismusi ja -kallistus. Ja läinud ta ongi. Muidugi mina keeran peale sööki enamasti tuttu tagasi, sest öine söötmine on kurnav. Kuid vähemasti saan ma 100% tähelepanu oma Armsamalt iga päev.
Pärast tööpäeva käime koos poes puuvilja, piima järel. Tore rutiin, sest et väline keskkond aitab meenutada eri jututeemasid. Ja saame koos jalutada. Laps on Armsal kõhukotiga rinnal, nii saame me kõik oma- laps isapoolset turva ja lähedusetunnet; ja mina saan Armsaga koos käsikäes end hästi tunda. Olen veendunud, et Armas ise ka tunneb sellest heameelt, sest miks muidu tal silmis sära ja naerukurrud on. Hiljem poest koju jalutades tassime koos kotti, üks sang ühel, teine teisel- nii on kergem.
Meie pisike piiga on veel liiga pisike, et palju korraga üleval püsida, seega aega meil teineteisele jagub. Ka aega olla lihtsalt teleka ees või lahendada ristsõna. See on eriline tunne kui sa saad olla oma armastatud inimese kõrval, teha omi toiminguid kuid samas tunda seda erilist lähedust. Olla koos. Teadmine, et ma võin alati Armsa kaissu pugeda, iga hetk, kui mul vaid selleks himu peaks tekkima, on mõnus. Üritan seda võimalust kasutada niitihti kui võimalik, sest tegelikkuses on kaisus olla ikka megamõnus. Meie oma kvaliteetaeg.
