Teemat lugedes meenus mulle esimesena mänguasi, mida mul lapsepõlves EI olnud:) Üldiselt usun, et olin asjade poolest selline "harju keskmine" laps. Mul oli nii poest ostetud asju, ema tehtud (nukule isegi täiskomlekt voodiriideid koos pitsilise padja ja tekikotiga), kingitud jne. Puudust ei tndnud millestki, kuni sõbrannadele tekkisid beebinukud. Seda mul ei olnud ja miskipärast ei saanud ka. Väidetavalt ei olnud neid kusagilt saada (nõukaaja värk, ilmselt nii oligi). Ma olin ilmselt algklassides kui ema läks ükskord töö pärast Lätti ja lubas, et kui leiab sealt, siis toob. Ma olin päev otsa kui süte peal ja ootasin, ootasin, ootasin.. Kahjuks asjatult. Ma olin nii kurb. Õnneks oli meie ajal siiski nii palju mänge õues ja suurema osa ajast mängisin ma üldse poistega, nii et sain oma kurvastusest ikka üle. Ja nüüd on mul juba teine beebi, kellega kodus mängida (ja ei pidanud üldse Lätti järgi minema:).
Minu lemmikkaisukas oli Peedu. Kollane mõmmi, mis oli pea igas kodus. Aga minu oma oli pehmem ja mõnusam, või nii mulle vähemalt tundus:) Kahjuks oli ta nii usinalt kasutuses mul, et kooliajaks oli ta juba suht kulunud ja mingi hetk ilmselt lihtsalt visati ära.
Vaadates enda laste "kola" toas- täitsa karm kuidas maailm on "asjastunud". Nii palju on ikka muutunud aeg, kuid üks on jäänud, igal lapsel on ikka oma "Peedu". Nii ka minu 7aastasel kui täna pooleaastaseks saanud beebi-Danielil.
