Minu rasedus

Kodus on kasvamas 1,10-aastane Robin

Rasedus oli planeeritud.  Tegelikult oli mees see, kes alguses pisiperest rohkem rääkis, mina tahtsin seda natuke edasi lükata, kuna tahtsin keskkooli ära lõpetada, enne rasedust, aga mida rohkem ta sellest rääkis, seda enam tekkis ka minul soov saada laps kohe. Siis ma mõtlesin, et mis mul ikka oodata on ja nii ma jäingi paar kuud enne keskkooli lõpetamist rasedaks. Nüüd olen  selle otsuse üle väga õnnelik.
Beebi oli väga oodatud, rasestusin ruttu.  Ühel hommikul testi tehes nägimegi kahte triipu, teine oli  küll väga õrnalt, aga ikkagi oli.  Olime väga õnnelikud ja panime kohe aja ämmaemanda juurde.  Seal me saimegi kinnituse, et jah ma olen rase, nägime ka ise pisikest täppi-sellest pisikeset täpist on saanud nüüdseks juba päris suur poiss.
Alguses ei julgenud ma oma rasedusest küll eriti kellelegi rääkida, sest kartsin saada kriitika osaliseks.
Aga kui ema sellest teada sai, oli ta hoopis õnnelik, et saab vanaemaks ja ka kõik teised olid õnnelikud. Minu kartus oli asjatu.
Raseduse ajal nagu polnudki mingeid tunnuseid, ei olnud mul süda paha ega ka mingeid isusid.
Teises ultrahelis käies oli nii tore näha, kuidas poja meile lehvitas. See pilt on meil ka paberil ja see on nii selgelt meeles nagu oleks olnud just eile.