Minu rasedus- mõtted sünnitusest

Minu sünnitusest on peaagi möödas juba kaks aastat.

Mäletan, et alguses ma kartsin sünnitust, sest olin igaltpoolt kuulnud ja lugenud kui valus ja kurnav see on. Ning muidugi ka videod, mis olid väga hirmuäratavad.  Mida lähemale sünnitusaeg tuli, seda vähem oli ka hirmu.
Sünnitlusplaani ei olnud, seega läksin sinna täitsa ilma plaanita. Kuni ajani, mil viidi mind sünnitustuppa, ei osanud me arvata, et lähengi juba sünnitama. Juba raseduse alguses oli kohe teada, et mees tuleb sünnitusele kaasa, sest ta tahtis väga nabanööri läbi lõigata ja mind toetada ning ise tahtsin ka teda endale toeks.  Sünnituspäeva hommikul üles tõustes olid natuke valud, aga saatsin siiski hommikul mehe tööle, kuna arvasime, et veel ei hakka pojake sündima. Nimelt oli meile ämmaemand enne hästi selgeks teinud, et enne tähtaega ei sünni kindlasti,  ikka pigem pärast. Paikapandud tähtaeg oli 20, aga poja sündis 14.
Peale lõunat olid tuhud tugevnenud, helistasin siis mehele, et ta tuleks töölt ära ja läheksime haiglasse kontrolli. Olime ikka veel kindlad, et sünnitama  mind veel ei lasta, sest valud ei ole hullud ega ka piisavalt regulaarsed.  Vaatlustuppa jõudes öeldi kohe, et te ei lähe enam kuskile, vaid kohe tuleb sünnitustuppa minna. See oli tõesti väga ootamatu minek.  Isegi sünnitusmajja mineku kotti ei võtnud me esialgu kaasa, sest olime enam kui kindlad, et meid saadetakse koju tagasi.  Sünnitus koos tuhudega kestis kokku 8 tundi, mis kulges suhteliselt kiiresti ja ilma suurema vaevata, tegu oli esimse lapsega. 
Kuna me ei käinud vastsündinu hoolitsuse loengus, oli alguses kodus natuke raske. Arvasime, et mis seal ikka on, kõik on ju lihtne, aga tegelikult ei olnud see midagi nii lihtne, ikka hirm ja kartus kuidas ja mida teha, et äkki teeme midagi valesti.
Aga põhimõtteliselt kehtib reegel , et pisike tita on nagu sina, talle meeldib kõik see, mis endalegi.
Ning laps ise õpetab vanemaid ikkagi kõige paremini.