Olles läbi kirjutanud ja mõelnud kõik eelnevad neli (ja nüüd ka viies) armastuse keele teemat, võin vist täie veendumusega öelda, et minu armastuse keeleks on justnimelt puudutused.
See pole alati aga nii olnud. Minu vanemad ei ole kunagi olnud kalli-musi-pai tüüpi inimesed. Ei omavahel ega ka laste suhtes. Seetõttu oli mul pikka aega imelik, kui keegi tuli ja tervitamise asemel kallistama kukkus. See kallistamine on ju tegelikult üsna hiljuti meie ühiskonda sisse imbunud.
Mäletan, et kui olin väike laps, siis enne magama minekut musitasin kõik oma kaisuloomad üle ja mingi vanuseni kallistasin ka venamaid alati enne ööunne minemist. Rohkem sellist lähedust ja puudutusi ma ei mäleta. Jah, kallistused olid küll olemas, aga mitte nii sageli, et neid igapäevaselt mäletaks. Nüüdki on vanematega nii, et tähtpäevadel õnnitledes ning kinki üle andes kallistame. Muul ajal aga mitte.
Arvan, et puudutustest sai minu armastuse keel siis, kui Eerikuga tutvusin. No mõelge ise, tüdruk, keda pole varem nii hellalt kaisutatud, musitatud ja paitatud, tunneb end ikka eriliselt küll, kui ühel hetkel see järsku muutub. Eks alguses oli natukene imelik ikka, kuid ma harjusin sellega nii ära, et nüüd enam teisiti ei oskagi.
Ei möödu päevagi, kui ma diivanil istudes vaikselt Eerikule kaissu ei poe või õhtul enne magamaminekut üht korralikku karukallistust ei anna. Okei, kui mõnikord oleme millegi üle vaielnud või isegi tülitsenud (millises suhtes seda ette ei tuleks, onju?!), siis ma üritan küll solvunut mängida ja hoian mõnda aega eemale, aga Eerik tuleb ikka oma kallistustega mind maha rahustama.
Ka lapsega on samamoodi. Ma ei usu, et last oleks lähedusega võimalik ära hellitada. Ta on mul praegu veel ju nii väike, et ma ei oskagi temaga teisiti olla, kui muudkui musitada, kallistada, paitada ja veelkord musitada. Sülle saab ta ka siis kui ise tahab. Võnoh, ega ta eriti pretensioonikas ei ole ja väga soovi ei avalda, aga ma tahan teda süles hoida, puudutada ta pehmet nahka, musitada sooja otsaesist ja silitada pead.
Nojah, selles osas olen ma küll oma lapse pisut ära hellitanud, et hommikuti, kui Eerik tööle läheb, siis tuleb laps mulle kaissu. Kui mõnel hommikul jätan selle lükke tegemata, on ta kohe üleval ja enam ei uinu. Ja see juhtub täpselt kell pool seitse. Samas usun, et see on vaid harjutamise küsimus. Küll ta harjub millalgi ümber, kui ma ise selleks valmis olen. Praegu, kui ta veel nii pisike on, siis tahan ma seda aega nautida, mil ta mu kaisust veel minema ei jookse ja silmad maas häbisse ei sure, et emme teda kallistab, musitab ja paitab.
