„We grow by stories”

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on raamatud olnud minu suurteks sõpradeks ja kaaslasteks. Lapsena luges ema meile igal õhtul raamatuid – see andis meile võimaluse kogeda hoopis teistsugust maailma, kuulda teistsugustest inimestest ja müstilistest olenditest. See pani kaasa mõtlema ja tundma, erinevaid tundeid – nii kaastunnet, kurbust, kui ka rõõmu ja rahulolu.

See on see, mida ma tahan ka enda lastele kaasa anda. Mõnus argirutiin, kus ema / isa on ainult nende päralt ja lugemas neile ette erinevatest tegelastest ja vahvatest seiklustest. Ma arvan, et lisaks vanema ja lapse kvaliteetajale saab läbi raamatute õpetada lastele väga palju – kui ma enda eelmises blogipostituses kirjutasin, et tahan pakkuda enda lastele võimalikult mitmekesist igapäeva, siis päris kindel on aga ka see, et ma ei saa neile näidata jääkarusid või indiaanlasi, sest meil lihtsalt pole neid kuskilt võtta. Küll aga saan ma neid kõiki tutvustada läbi raamatute. Ja lisaks teadmiste suurendamisele on raamatud minu arvates ideaalne vahend arendamaks laste empaatiavõimet – neil on võimalus mõelda kaasa, panna end teiste inimeste olukorda ja analüüsida, mida tema selles olukorras teeks või kuidas käituks. Ma arvan, et lisaks empaatiale õpetab see ka probleemilahendusoskusi.

Minu vanema poja (3,5) ellu tulid raamatud koos tema sünniga – alguses pehmekaanelised, klappidega ja krõbisevad ning on kasvanud koos temaga. Kuna ta oli väga aeglane sööja ja võis rinnal olla tund kuni poolteist, siis hakkas mul tihti nii igav, et samal ajal ise lugedes hakkasin talle kõva häälega ette lugema, et talle tutvustada enda hääle kõla ja seda põnevat-põnevat sõnade maailma.

Tema lemmikuteks on läbi aegade olnud erinevad loomaraamatud, need päris päris ehtsate loomade piltidega, kust saab juurde lugeda, kus need loomad pesitsevad ja missugust elu elavad, kui ka erinevad sõnavara õpetavad raamatud („Lontu õpib uusi sõnu”). Praeguseks hindab ta väga ka erinevaid juturaamatuid ja meil on neid kodus terved riiulid. Lasteraamatud on meil paigutatud kodus lastele käepärastesse kohtadesse, et neil oleks endal võimalik neid võtta ja vaadata. Ja mul on suur rõõm näha, et õhtuti kui mina alles väikevenda magama sätin, võtab suurem poeg ise mõne raamatu ja läheb voodisse seda uurima ja ootama, kuna emme lugema tuleb. Mul on hästi hea meel, et tal on oskus ja tahtmine kuulata – ka lasteaiakasvatajad tõid tema tugevusena välja selle, et ta oskab lugusid kuulata ja hiljem arutleda.

Õhtusteks ettelugemisteks on tal tavaliselt mingi kindel lemmik, mida siis korduvalt ette loeme ning mis on mulle nii pähe kulunud, et ma lugemiseks enam raamatusse vaatama ei peakski. Ja siis võtame jälle mõne muu ja loeme seda. Praegusteks lemmikuteks on näiteks Margit Saluste „Kõik tööd on head”, Epp Petrone „Kurru-Nurru vurrud” ja muidugi aegumatud „Bullerby lapsed”. Ette lugemise juures on minu jaoks tähtis ka võtta aega, et lapsega loetu üle arutleda – põnevamates kohtades teen pause ja uurin, kuidas tema sellest aru sai, mida peategelane võis tunda, mida tema teeks või kuidas käituks.

Nooremale pojale (10k) pakub praegu enim rõõmu raamatute lahti tegemine ja sulgemine ning näpuga erinevate tekstuuride katsumine, klappide avamine ja sulgemine – puhas pidu on siis, kui mõni klapp ka häält juhtub tegema. Ma südamest loodan, et me suudame ka temasse süstida armastust ja austust raamatute vastu ja oskust kuulata, et see põnev ja salapärane maailm oleks osa tema igapäevast. 

SIPSTI.EE

BALULA