Teenimiskunst

Olen üsna pisikesest tüdrukust saadik olnud üks isepäine neiu. Ma pole kunagi osanud abi küsida olulistes asjades. Näiteks kõik koolitööd pusisin ma ise teha. Kui ei osaud, siis abi ka ei küsinud. Pigem jätsin asja tegemata ja järgmine päev mängisin koolis eriti abitut tüdrukut, kelle vanemad ka ei oska seda keerulist ülesannet lahendada. Samas mitte nii olulistes asjades tahan alati, et keegi aitaks. Näiteks palun ma vahepeal mehel ise nõud ära pesta või pesu pesema panna. 

Selles osas on mul ka päris hea mees, et eriti stereotüüpne ta ei ole. Eelpoolmainitud tegevused teeb ta üldjuhul hea meelega ära. Kuigi eriti sageli ta ise selle peale ei tule, et võiks mind selles osas vahepeal aidata. Samas, siis kui ma seda mainin, ei ole üldjuhul probleemi. Eriti hindan ma seda, et ta meie lapsega nii palju tegeleb. Ma pole varem mõelnud, et see on võib-olla tema viis armastuse näitamiseks, aga nüüd saan aru, et just nii see on. 

Ta võtab mõnel nädalavahetuse hommikul lapse ja läheb temaga teise tuppa, et mia saaksin edasi magada. Toob ta minu juurde vaid söögiajaks ja siis läheb teise tuppa tagasi. Ta vahetab ilma palumata lapse mähkmeid ja tahab alati vannitamisel abiks olla. Ma ilmselt ei oskaksi üksinda last vannitada, sest selle nelja ja poole kuu jooksul pole ma seda kordagi üksinda tegema pidanud.

Samamoodi, nagu Eerik aitab mind, püüan ka mina teda aeg ajalt niiöelda aidata - viin ise prügikoti välja, kui see on päeval täis saanud, mitte ei tõsta seda ukse kõrvale, kui ise olen nagunii välja minemas. Kui tegime meie toas remonti ja üks väike liistujupp jäi maha panemata, siis panin ka selle ise paika - võtsin trelli, otsisin kruvid ja kruvisin selle jublaka maha. Hiljem küll selgus, et kasutasin väga valesid kruve, kuid tolerantsusest ei hakanud mees neid üles kakkuma ja jätsime asja nii nahu mina selle tegin. Silma see vähemalt ei riivanud.

Kui mina olin laps, siis pidin üsna palju vanemaid aitama. Selles mõttes oli hea, et me elasime korteris ja väga palju meil teha nagunii ei olnud. Koristama ja nõusid pesema pidin ikka. Kuigi ma seda tol ajal kuigi hea meelega ei teinud, siis nüüd olen aru saanud küll, et me (mina ja õde) pidime ikka nii minimaalselt kodus aitama ja tegema. Samas kui teised lapsed, kes majas elasid, pidid muru niitma, puid riita laduma, koristama, nõusid pesema, koera söötma jne.  

Nüüd, kui mul endal on pere - mees ja laps - minu vanemad on saanud vanavanemateks, siis küsime ikka vehel teineteiselt abi. Jah, enamasti on küll nii, et mina kutsun neid appi - last hoidma või on vaja mõnda tööriista isa suurest meistrimehe kohvrist laenata või vajan abi mõne toidu valmistamisel või on mul vaja hoopis nende pesumasinat kasutada, sest meie oma on katki. Samas lähen alati ka neile appi, kui on vaja. Olen nüüd piisavalt suureks (ja vanaks) kasvanud, et enam ei "haugu" vastu, kui vanemad mileski abi vajavad. Kuigi ega nemadki väga altid abi küsima ei ole. Ilmselt olen minagi oma vähese abiküsimise oskuse just neilt pärinud.