esimene ülesanne pani mind tõsiselt mõtlema selle üle kui palju minu lähikonnas inimesed oma tundeid sõnadega väljendavad. endalegi üllatuseks on see väga väga harv juhus kui ma kuulen kedagi ütlevat et kallis oled või et armastan sind. samamoodi ei kuule ma kedagi tegevat komplimente et tubli töö või et oled täna nii kena. positiivseid emotsioone on eestlastele vist raske edasi anda. pigem kuuled alati midagi öeldavat halvustavalt.
enda pere näitel on kõige avatum minu kuue aastane tütar ja temale järgnen mina. mu elukaaslane on tüüpiline mees, kes sõnadega tundeid eriti ei väljeda. ka on kiitus tema suust raske tulema. tütrele olen pisikesest peale rääkinud, et emotsioonidest ja tunnetest võib vabalt rääkida ja tundub et asi toimib.
sagedasti me idame kui keegi midagi hästi teeb ja kasutame sõnu aitähh ja palun ja kas sa palun aitaksid jne...
aga edaspidi usun et minu kodus hakkavad tihedamalt kõlama sõnad kallis oled ja armastan sind. millal veel öelda inimestele mida nende vastu tunned kui kitte kohe praegu, hiljem võib selleks juba hilja olla...
kasutagem sõnu tunnete avaldamiseks rohkem!!!
Irinaaa
12. Sep 2015, 21:17
Minu abikaasa on eestlane, aga mitte "tüüpiline" vist 😀 Sest tema ütleb mulle iga päev et ta armastab mind ja et olen ilus, kallis... jne.