Enamus neist on kiilakad, paksud ning räägivad pudikeeles. Kuid siiski me ei saaks olla nendest rohkem huvitatud. Mis toimub ühe imiku kupli all? Siin on 11 fakti laste ajude kohta, mida iga vanem teadma peaks.
Kõik lapsed sünnivad liiga vara
Bioloogid on arvanud, et kui naste vaagnaluud ei seaks piiranguid, veedaksid beebid kõhus oluliselt kauem aega.
“Meie vaagnad peavad olema suhteliselt kitsad, et me saaksime püsti seista,” ütles Lise Eliot, neuroteadlane ja raamatu “What's Going on in There? How the Brain and Mind Develop in the First Five Years of Life” (Bantam, 2000). autor.
Et mahtuda ema … er, päästeluugist välja on vastsündinu aju täiskasvanu omast ühe neljandiku suurune.
Seetõttu nimetavad osad lastearstid beebi esimest kolme kuud raseduse neljandaks trimestriks, rõhutamaks kui palju abi lapsed sellel ajal vajavad, ning kui puudulikud nende sotsiaalsed oskused on. Esimene sotsiaalne naeratus näiteks tuleb tavaliselt alles 10-14 nädala vanuselt, ning kiindumise esimesed faasid, väidavad teadlased, algavad viienda elukuu ringis.
Osad evolutsioonibioloogid väidavad, et vastsündinud on sotsiaalselt nii saamatud – ja neil on tüütu kisa – selleks, et vanemad ei kiinduks nendesse liigselt siis, kui imikul on kõrgem tõenäolisus surra. Loomulikult saab beebi nutmisega ka ellujäämiseks vajaliku tähelepanu.
Vanemate reaktsioonid sätivad lapse aju
“Seni kuni on olnud beebid, on olnud ka lapsevanemad,” ütles Michael Goldstein, keele arengu uurija Cornelli ülikoolis. Imiku aju on arenenud kasutama vanemate reaktsioone arengu abistamiseks, ütles Goldstein LiveScience’le. Vastsündinu otsmikusagarad – nn aju juhtimiskeskus – ei oma suurt kontrolli toimuva üle, seega on selles staadiumis katsed distsiplineerida või muretsemine hellitamise pärast mõttetud. Selle asemel õpivad vastsündinud näljast, üksindusest, ebamugavusest ja väsimusest aru saama – ja mis tunne on kui neid muresid kergendatakse. Hooldajad saavad sellele protsessile kaasa aidata beebi vajadustele kiiresti reageerides, ütlevad eksperdid.
Mitte et lapse nuttu saaks ära hoida. Kõigil lastel, ükskõik kui kiiresti nende vanemad reageerivad, on üsasisese 46. Nädalal (46. Nädalal pärast eostamist ) nutmise tipp-periood. (enamus lapsi sünnivad 38-42. Nädalaselt)
Eksprerdid, nagu neuro-antropoloog ja raamatu "The Evolution of Childhood" (Belknap, 2010) autor Melvin Konner, arvavad, et osad varajased nutud on seotud füüsilise arenguga, täheldades, et kõigis kultuurides on nutmise haripunkt samal ajal pärast eostamist, sõltumata sellest, millal laps maailma siseneb. See tähendab, et enneaegne laps, kes sünnib 34-nädala vanuselt jõuab oma oma nutmise haripunkti kui ta on 12 nädalat vana, samas kui lõpuni kantud laps, kes sünnib 40nendal nädalal nutab kõige rohkem 6 nädala vanusena.
Rumalad näod ja häälitsused on olulised
Kui lapsed jäljendavad oma hooldajate näoilmeid, siis vallandab see ka neis endis emotsionaalse reaktsiooni seletab Alison Gopnik oma raamatus Philosophical Baby" (Farrar, Straus and Giroux, 2009). See aitab imikutel luua oma põhilist sisemist arusaama emotsionaalsest suhtlemisest ning aitab seletada, miks vanemad teevad oma pisikestele liialdatud rõõmsaid ja kurbi nägusid, mida on lihtsam imiteerida. Titakeel on teine instinktiivsena paistev reaktsioon, millel on oluline osa imiku arengus. Selle musikaalsus ja liialdatud, aeglane struktuur rõhutavad keele olulisi komponente, aidates beebil sõnu haarata, ütles Eliot LiveScience'le.
Beebi aju kasvab nagu evolutsioon steroididel
Sündides on inimeste, ahvide ja neandertaalaste ajud palju sarnasemad kui täiskasvanuikka jõudes.
Pärast sündi kasvab inimese aju kiiresti, enam kui kahekordistub suuruses, et jõuda esimese sünnipäevakoogi söömiseks 60 protsendini täiskasvanud suurusest. Lasteaeda jõudes on lapse aju jõudnud lõpliku suuruseni, aga ei pruugi arenemist lõpetada enne 20ndate keskpaika jõudmist, ütles Eliot LiveScience'le. Isegi siis Eliot täpsustas, et: "on see hea või halb, aga aju ei lõpeta kunagi muutumist."
Osad teadlased spekuleerivad, et muudatused imiku arenevas ajus peegeldavad, kiirendatud kujul, muutusi, mida on vorminud tuhanded aastad evolutsiooni.
Laterna (versus taskulambi) taju
Beebide ajudes on palju, palju rohkem neuronitevahelisi ühendusi, kui täiskasvanutel. Neil on ka vähem inhibeerivaid neurotransmittereid. Selle tulemusena, on uurijad nagu Gopnik öelnud, et beebide tähelepanu on palju hajusam kui täiskasvanute oma. Nad on ähmastelt teadlikud praktiliselt kõigest – mõistlik strateegia, arvestades, et nad ei tea veel mis oluline on. Gopnik võrdleb lapse taju laternaga, mis valgustab tervet tuba, kui täiskasvanute oma meenutab rohkem taskulampi, teadlikult keskendudes konkreetsetele asjadele aga ignoreerides taustadetaile.
Beebide küpsedes läbivad nende ajud "kärpimisprotsessi" kus nende neuronite võrgustikku strateegiliselt kujundatakse ja häälestatakse vastavalt nende kogemustele. See aitab maailmast selgust saada, aga teeb ka leiutamise keerulisemaks, et tulla selliste läbimurrete peale nagu spinatipüreenäovärv.
Loomingulised inimesed, nagu on Gopnik ja teised väitnud, on säilitanud osaliselt võime mõelda nagu imik.
Lalin näitab õppimist
Oma laternavalguses lapsed ka keskenduvad, kuigi lühiajaliselt. Ja kui nad seda teevad, ütles Goldstein LiveScience'le, kipuvad nad huvi näitamiseks häälitsema. Eriti lalisemine – need arusaamatud silbid, mida lapsed kuuldavale lasevad – on "akustiline versioon kortsus kulmust," ütles Goldstein, andes täiskasvanutele märku, et nad on valmis õppima. Ambitsioonikad vanemad võivad sellele signaalile tähelepanu pöörata. "Ainus asi, mida me teame, mis teeb lapsi targemaks on nendega rääkimine," ütles ta LiveScience'le, rõhutades et dialoog on parim, kui lapsevanem vastab pauside ajal lapse häälitsustes.
Sõna "beebi" võib tulla lalisemisest, näiteks "see, kes ütleb baa-baa-baa"
Saab olla ka liiga tähelepanelik
Mõned vanemad lähevad liiga kaugele ja üritavad võsukusele igale häälitsusele vastata. Aga kui beebile vastata 100 protsendil juhtudest hakkab neil igav ning vaatavad eemale. Hullemgi veel, "nende õppimine on väga delikaatne," ütles Goldstein: "ja see ei kesta üle esimese korra kui nad ei saa oodatud reaktsiooni".
Instinktiivselt käitudes reageerivad vanemad umbes 50-60%-le lapse häälitsustest. Laboris leidis Goldstein, et kuni 80% juhtudest vastates saab õppimist kiirendada. Üle selle ja õppimine kahaneb.
Vanemad tõstavad ka loomulikult "lalina taset", ütles Goldstein, järjest vähem reageerides helidele, mida nad on tihti kuulnud (nagu "eh"), aga entusiastlikult korrates häälitsusi, mis meenutavad rohkem sõnu (nagu "da"). Sedasi hakkab laps oma keele helide statistikat kokku panema.
Harivad DVD-d, kassetid ja saated on väärutsetud
Kuigi lapsed võivad nutta oma emakeele intonatsiooniga, näitavad viimased uuringud, et sotsiaalsed reaktsioonid on lapse rääkima õppimisel fundamentaalsed.
"Lapsed jagavad maailma asjadeks, mis neile vastavad ja asjadeks, mis ei vasta," ütles Goldstein. Ning asjad, mis ei vasta ei õpeta. Lindistus ei järgi lapse märguandeid, seega on imikute plaadid ebaefektiivsed.
Kui sa tahad aidata oma lapsed areneda viska videod ja kaardid välja ning mängi oma lapsega.
Nende ajud võivad üleküllastuda
Aga nende vajadus inimsuhtluse järgi ei tähenda seda, et neid tuleks ööd ja päevad arutuks kõdistada.
"Beebidel on lühike keskendumisvõime, ning neid on lihtne ülestimuleerida", ütles Eliot. "Seega, vahel on kogu suhtlus, mida nad vajavad selline, mis aitab neil maha rahuneda." Seda saab teha kiigutades, tulesid hämaraks keerates või sidudes imiku vähkrevad jäsemed, mida ta veel kontrollida ei oska, keha lähedale. Võime mitte ainult maha rahuneda, vaid ka magada, eriti öösiti, võib kaasa aidata oskuste arenemisele. Vähemalt 12-kuusete ja vanemate puhul ültleb uurimus ajakirjas "Child Development".
Kallis, aga kurt?
"Beebid on üsna raske kuulmisega," ütles Eliot, "mis võib olla miks nende karjumine ei häiri neid endid nii palju kui meid."
Ning üldiselt ei suuda lapsed hääli taustamürast nii hästi eristada kui täiskasvanud, jätkas ta. Seega välja arenemata helikanalid võivad selgitada seda, miks imikud magavad nii rahulikud rahvarohketes paikades või müriseva tolmuimeja kõrval – ning miks tibuke ei reageeri hõigetele mänguväljakult ära tulla.
Samal põhjusel võib pidev muusika või televisioon taustaks muuta häälte eristamise lastele keerulisemaks.
Kuigi beebid armastavad muusikat, peaks see olema tegevuse keskmes, mitte taustamüra.
Nad vajavad enamat kui ema ja isa
Kui teadlased keskenduvad tavaliselt imiku-vanema suhtele, siis laialdased uuringud on näidanud, et lapse kasvatamiseks on tõesti vaja tervet küla. Uurimustöö järgi, mida esitati ajakirjas "Monographs of the Society for Research in Child Development" aastal 1995, läheb lastel kõige paremini siis kui neil on vähemalt kolm täiskasvanut, kes saadavad pidevalt sõnumit: "hei, põngerjas, ma olen sinu jaoks olemas".
Teadlased, nagu Sarah Hrdy, raamatu "Mothers and Others"(Belknap, 2009) autor teoritiseerivad, et aeg, mis veedetakse koos mitte-vanemast hooldajaga – vanavanem, lasteaia kasvataja, peretuttav, hoolitsev tädi – aitab lapsel õppida mõista erinevaid näoilmeid ning laiendab nende võimet omandada teiste vaatenurga.
Beebid kasutavad setsme kuusena teiste emotsioonide tõlgendamiseks täiskasvanute vaimseid protsesse, ütlevad uuringud.
Emmede Klubi
