Alla üheaastast last ei ole võimalik ära hellitada, mistõttu ei ole õige lasta beebil üksi nutta ja karjuda, et temas iseloomu kasvatada. Paariaastase väikelapse puhul on aga lugu vastupidine - manipuleerima õppimise eas lapsele ei tohi järgi anda.
Emmede Klubile jättis oma küsimuse kolmekuuse beebi ema, kes saab tihti kas enda või mehe vanemate käest pahandada, et võtab nutvat beebit liiga palju sülle ja rikub nii lapse ära. Ema hinnangul nutab laps gaaside pärast ja süllevõtmine rahustab teda. Lugeja tahaks teada kuidas saada aru, kas beebil on tõesti midagi vaja, või ta lihtsalt manipuleerib emaga, testib ema piire ja tal tuleks lasta nutta?
Küsimuse kuidas tunda ära ärahellitatud last, on esitanud mitmed Emmede Klubi lugejad.
Lastepsühholoog ja Rajaleidja võrgustiku juht Tiina Kütt vastab kindlalt, et alla üheaastat last ei ole võimalik ära hellitada, sest nii noorelt ei oska inimene veel ei manipuleerida ega ka jonnida. Mida enam tähelepanu beebi vanematelt saab, seda parem tema arengule on. Arusaam, et beebil tuleb lasta nutta, et teda mitte liialt hellitada, on müüt.
"Beebi ainuke võimalus oma enesetundest ja vajadustest märku anda on nutt või naer, rohkem vahendeid tal ei ole. Sellepärast ta nutabki. Halvasti võib ta end tunda ka sellepärast, et ta on üksik ja tal on suhtlemisvajadus, mitte ainult märja pepu või tühja kõhu pärast," selgitab psühholoog ja lisab, et beeb vajab lähedust väga ja üksindus, suhtlemisvajadus ongi tema jaoks tõsine mure.
Ära hellitada saab last alles pärast esimest eluaastat, sest ta õpib oma mina muust maailmast eristama ja seega ka manipuleerima alles 2-3 aastaselt.
"Kui selles vanuses annavad ema või isa lapse soovidele liialt järele, on lapse jaoks lükata-tõmmata, siis laps saab aru, et nii käitudes ta saabki alati oma tahtmist ja jääbki nii käituma," hoiatab psühholoog.
Kuidas siis väikelapsele vanemate loodud reegleist kinnipidamist õpetada? Kui ärahellitatud lapse all mõeldakse last, kes saab kõike mida ta tahab, siis Tiina Küti sõnul on sellest hoidumise olulisim võlusõna järjepidevus.
"Parem olgu nõudmisi nii vähe kui võimalik, näiteks söök, magamine ja konkreetne sahtel kuhu laps ei tohi sorima minna, aga need nõudmised peavad olena surmraudkindlad," sõnab ta. Kui vanem on otsustanud, et selle sahtli kallale ei tohi laps minna, siis ei tohi vanem ka erijuhtumitel alla anda. Kõige hullem on, kui ema päeva jooksul muudkui keelab ja õhtul väsinuna diivanile potsatades või külalisi võõrustades ütleb - ah, praegu üks kord võib. Nii tõmbab ta päevasele keelamistööle vee peale.
Psühholoog toob teisegi näite. Kui enne poodiminekut on kokkulepitud, et laps saab sealt näiteks ühe väikese maiustuse valida, siis peab ema või isa sellest kokkuleppest iga hinnaga kinni hoidma - muidu ei õpi kokkulepetest kinni hoidma ka laps. See, et laps röögib ja teised vaatavad, ei ole argument allaandmiseks. "Siis tuledki karjuva lapsega poest ära, ootad kuni ta rahuneb ja selgitad rahulikult: me leppisime kokku nii, sina tegid naa, sellepärast läks nüüd niimoodi," räägib psühholoog.
Muidu laps õpibki jonnima: ta näeb, et saab jonni teel oma tahtmist ja teeb seda ka teinekord.
Kuidas sina oma väikelapse jonnituuridega hakkama saad? Jagame nippe!
