Kuidas rääkida imetamisest ja mitteimetamisest nii, et keegi haiget ei saaks?

Imetamine või mitteimetamine on emade jaoks hell teema, kus tuleb ära tunda sobilikud ja sobimatud sõnad. Foto: Enriika Vunk

Olen viimastel päevadel palju mõelnud rinnapiima ja selle asendaja teemalistele aruteludele, mis toimuvad nii päriselus kui ka internetis foorumites, beebigruppides, kommentaariumites. Kui tegemist pole just imetajate või imetada mittesaanute tugirühmaga, siis iseloomustab neid arutelusid alati üks ja sama tulemus: mõlema rühma esindajad saavad veidi haiget.

Need, kes on oma last imetanud, tunnevad pea alati, et ühiskonnas on liiga palju rpa kui kahest võimalikust beebi toitmisviisi halvema soosimist. Sünnitusmajas visatakse beebile kergekäeliselt pudel hambusse - vahel isegi ei küsita ema käest. Perearstikeskuses kirjutatakse lapse mõõt ja kaal asendajat reklaamivale paberilehele. Imetamisest loobutakse esimesel võimalusel, kui see ebamugavaks läheb. Vabanduseks öeldakse, et laps oli terve päeva rinnal, järelikult ei olnud piisavalt piima. Arstid kipuvad sellist otsust silma pilgutamata toetama.

Need, kes ei ole oma last imetanud, tunnevad pea alati, et ühiskonnas on liiga palju hukkamõistu rpa-d andvate emade suhtes. Avalikus kohas on häbi pudelit välja võtta, sest see teenib negatiivseid pilke ja kommentaare. Meditsiinitöötajad jõuavad silmi pööritada või nirusti öelda enne, kui individuaalse loo ära kuulavad. Eelarvamuste põhjal sajatatakse, et pole olnud piisavalt teadlik, pole piisavalt pingutanud, et oma lapsele parimat pakkuda. 

Seega tunnetatakse kahte pea täiesti vastandlikku pilti ühiskonnast. Miks see nii on? Ema kõige kallim vara on tema laps. Päris pisikese puhul on toitmine üks suurimaid osi beebi elust. Loomulikult läheb see teema meile tugevamalt korda kui katkised maanteed või järgmised valimised. Mida tugevamalt läheb korda, seda tulisemad on arvamused ja tunded. Tegelikult ei pruugigi Eesti ühiskonnas ühte ega teist liini oluliselt enam olla - meile kõigile hakkab lihtsalt automaatselt enim silma see, mis meie isiklikku hinge torkab.

Toitmisviisi valik pole kuritegu

Kahtlemata on lapsevanemaks olemise juures käitumisviise, mille kohta lausa peab avalikult negatiivset arvamust avaldama. Need on käitumisviisid, mis on ebaseaduslikud (nt lapse löömine, turvavarustuseta sõidutamine, hooletusse jätmine) või hälbivad (nt lapse alandamine, titale kokakoola jootmine). Olen nõus, et vahel harva võivad häbiväärsed käitumisviisid olla seotud ka mitte-imetamisega. Kui ema ei proovigi vastsündinut imetada, sest tema kindel soov on alustada kohe pärast lapse ilmale toomist sigarettide suitsetamise, alkoholi tarbimise või narkootikumide manustamisega, või harjutada kahekuune sootuks seljankasuppi sööma, on see tegevus üsna üheselt hukkamõistetav, eksole!

Kuid uskuge mind, see ema ei loe praegu seda artiklit. Ta ei ole klikkinud "meeldib" leheküljele Emmede Klubi, et ammutada tänapäevaseid teadmisi lapsekasvatuslike teemade kohta. Ammugi ei viitsi ta lugeda arvamuslugu toitmisviisidest rääkimise eetikast või süveneda selleteemalisse kommentaariumisse. Kui sa seda arvamuslugu loed, oled sa tõenäoliselt täiesti tavaline ema, kes ei vääri mingit hukkamõistu oma lapse toitmsviisi valiku tõttu. Ema, kes püüab iga päev. Rohkem läheb paremini, aga vahel mõni asi halvemini kah - sellest pole midagi. Ema, kelle igapäevaelu osaks on kompromisside tegemine. Parim võimalik ema oma lapsele olenemata sellest, kas imetasid või ei. Ema, kes armastab oma last üle kõige siin maailmas ja saab südamest haiget, kui talle vihjatakse, et ta pole olnud oma lapsele hea. 

Miks siis ei ole mitte-imetamine nende koledate tegude loetelus, mis nõuavad avalikku hukkamõistu? Räägime veidi ratsionaalsusest. Kuna rinnapiim sisaldab antikehi, mida asendaja sisaldada ei saa, on sellel mitmete haiguste esinemistõenäosust vähendav mõju. Kuna imetades on tita tahes tahtmata vahetult ema ligi, soodustab see ema-lapse vahelist lähedust. Minu jaoks on rinnapiima tõeliselt asendamatu kasu ka selle keskkonnasõbralikkus - rpa tootmine on ressursikulukas ja sellest jäävad maha plastpakendid, mis ei lagune looduses kunagi.

Kuid lapse tervist mõjutab positiivselt ka näiteks köögiviljade söömine. Või BPA ja liigsete ftalaatide vaba plastmass või tekstiil. Ometi ei näe me internetis kommentaare, mis sedastaks, et lapsele õhtuks makarone hakklihaga pakkunud ema ei pingutanud oma lapsele parima pakkumisel piisavalt. Imetamisest enam mõjutab lapse vaimset ja füüsilist tervist ning edu elus uuringute järgi vanemate sotsiaalmajanduslik staatus. Ometi ei näe me internetis irratsionaalseid kommentaare stiilis "oleks sa rohkem pingutanud, ülikoolis käinud, oleks su lastel parem tervis ja kõrgem IQ!" Ometi on ka rpa-d pakkuval emal võimalik hoida last sama tihti ja sama palju oma ihu vastus, läheduses. Jne.

Rinnapiima mittesaamisel oli inimeste tervisele märgatavam mõju siis, kui kvaliteetne rpa ei olnud saadaval, kuid isegi oma põlvkonnakaaslaste seas ei suuda me tänase tervise või edu puhul defineerida, kes sai rinda ja kes riisitummi. Mis siis veel meie laste puhul, kes saavad rinda või spetsiaalset asendajat. Teadus ei ole ühe ja sama pere rinda ja asendajat saanud laste puhul tuvastanud suuremat sorti terviseerinevusi ega mingeid kognitiivseid erinevusi. Tervise, intelligentsi ja edu juures mängib lihtsalt rolli liiga suure hulga tegurite koosmõju. Rinnapiim on üks hea paljudest. 

Ma olen õnnelik kõikide nende emade ja laste üle, kellel on ilus imetamiskogemus, ja ma tõesti soovin, et maailmas tõuseks rinnapiima saavate laste osakaal oluliselt kõrgemaks, kuid uskuge mind, et ka nende lastega, kes ei saanud rinnapiima, on kõik täitsa heas korras. Või kui ei ole, siis pole selles süüdi rpa.

Miks kõik "head emad" ei imeta?

Jah, neid emasid, kelle rinnad füüsiliselt ei tooda piisavalt piima, on umbes 2%. Kuid lisaks sellele on need emad, kelle rinnad ei tooda piisavalt piima psühholoogilistel põhjustel. Lisaks on emad, kelle lapsed on adopteeritud. Lisaks on need emad, kelle rinnad toodavad piisavalt piima, kuid kellel ei ole võimalik lapsega koju jääda (Eestis õnneks haruldane). Emad, kes teevad valiku imetamise ja ise ravimite tarbimise vahel. Emad, kelle jaoks imetamine on psühholoogilistel põhjustel nii raske, et tekib soov oma lapsest lahus olla.

Ekslik on arusaam, et enamus emad valivad rpa asjatult mugavusest. Mulle tundub, et kõige tüüpilisemal juhul valib Eesti ema rpa hoopis teadmatusest - siirast, kuid vahel siiski ekslikust usust, et piima polnud piisavalt. Vahel valib ema rpa tõesti mugavusest, kuid see ei tähenda kohe, et asjatult - näiteks on magamatus või vaimne häire küll ebamugavad, aga lisaks ka päris ebatervislikud.

Kas sina oled kunagi hukka mõistnud ema, kes näitab oma kümnekuusele multikaid? Ema, kes võttis kasutusele kümme aastat vana turvavarustuse? Kannab last nägu-väljas-kõhukotis? Segas püreesse pisut soola? Karjus laste kuuldes isa peale? Karjus laste peale? Jättis aastase üksi tuppa mängima? Pani aastase lasteaeda? Unustas aias seisvale vankrile piduri panna? Tegi unekooli? Pakub lapsele lisatud suhkruga piimatooteid? Ei paku iga päev köögivilju? Pakub iga päev kommi? Võõrutas imetamisest, sest laps näris hammastega nii kõvasti nibusid? Loobus imetamisest, sest tita tahtis terve päeva ja öö rinnal olla, kuid kodus oli samal ajal üheaastane? Veame kihla, et kui oled ühes sedasorti asjas teisi hukka mõistnud, oled mõnda teist sarnast asja ise teinud. Kõigile neile tegutsemisviisidele on parem või tervislikum alternatiiv, mis toimiks vaakumolukorras, kuid elu ei käi katseklaasis. Päriselus tuleb teha kompromisse, et söönud ja terved oleksid nii hundid kui ka lambad. Need käitumisviisid ei ole mustvalged, ei ole ebaseaduslikud, ei ole hälbivad, ning ei nõua teiste emade parastamist või hukkamõistu.

Kuidas rääkida beebi toitmisest hukkamõistuta?

Kuidas rääkida beebi toitmisest nii, et see julgustaks ja soodustaks imetamist, tõstaks imetamise statistikat, aitaks raskustesse sattunud imetaval emal probleemid seljatada ja edukalt rinna andmisega jätkata? Kuidas samal ajal rääkida beebi toitmisest ikkagi nii, et see lohutaks ja julgutaks ka neid emasid, kelle laps on saanud rpa-d - see on okei, midagi halba ei juhtu?

Mina pakun välja, et selliseks viisiks on adekvaatse info jagamine ilma negatiivsete hinnangute lisamiseta. Meie, meediasse sisu tootjad, imetamisnõustajad, meedikud saame jagada üha uuesti ja enam teaduslikult tõestatud ja ratsionaalset infot imetamise kohta ning purustada imetamise ebaõnnestumisega seotud müüte, samal ajal hoidudes radikaalse või vale info jagamisest ja oma hinnangu andmisest enne terve loo ära kuulamist. 

Meie, emad ja (sotsiaal)meedia tarbijad saame jagada oma kogemust ilma, et see sisaldaks teiste kogemustele ja valikutele hinnangu andmist! Täiesti võimalik on rääkida, millised raskused mul imetamisel ette tulid, kuidas ma neist üle sain ja kui palju imetamine mulle tähendab, kui imeline see minu jaoks on. Ei ole mingit vajadust lisada hinnangut teiste kogemustele, nagu "pingutasin rohkem", "andsin parimat", "teised loobuvad liiga kergelt", "mina ei poolda". Samamoodi on täiesti võimalik rääkida oma kogemusest ebaõnnestunud imetamisega - kuidas nii läks ja kuidas selgus, et just minu pere jaoks on siiski rpa parim valik. Ei ole mingit vajadust lisada tekstisse imetamist devalveerivaid torkeid. Samasugust teiste tundeid ja kogemusi austavat suhtumist saab välja näidata ka kommentaariumis. Puudub täielikult vajadus solvata, öeldes näiteks "minu meelest pole küll õige rinnapiima andmise pärast nii palju kannatada" või "minul olid veel hullemad raskused ja mina küll suutsin neist oma lapse nimel üle saada".

Emmede Klubi südamest ootab kõiki selliseid siiraid, abistavaid ja julgustavaid kogemuslugusid - neid võib praegu ja alati saata madiken.kytt@emmedeklubi.ee. Ning ära unusta, et kogemuslugu ei pea olema püstitatud probleemile - võib olla Sul õnnestus imetamine kohe ja osutus üheks ilusaimaks kogemuseks Sinu elus - palun jaga seda ka meiega, aita inspireerida imetama!

Ning kui soovid, siis jaga oma kogemust selle postituse all kommentaariumis. Kuid hinnang teiste kogemustele hoia endale - mina või sina ei ole emaduse õppejõud, kellel oleks õigus teiste tööd enda omast kehvemaks tembeldada.