Tere, kallid emad!
See artikkel on peegeldus olukorrast, mis juhtus minu tütrega.
Ma olen ülimuretsev ema, kes on õnnetu juba siis, kui beebi aevastab. Võite siis ette kujutada, kuidas ma ennast tundsin, kui ma millegi tõsisemaga rinda pistma pidasin.
Minu tütar oli aasta ja kahe kuune. Ta oli just oma esimesi samme astumas, kui tuli välja et tal on puusa düsplaasia ja me võisime kuudeks kõndimise ära unustada.
Ma käisin regulaarselt arsti juures kontrollis, füsioterapeutide juures, massööri juures ja isegi neuroloogide visiitidel. Kõik nad ütlesid, et lapsele pole ultraheli kontrolli teha vaja. Me käisime ka osteopaadi juures, kes ütles, et mu lapsel ei ole voldid paralleelsed ja soovitas meil uuringutele minna.
Nii meie probleem ilmsiks tuligi. Õnneks sai spetsialist meid kohe vastu võtta.
Ja nüüd oleme selle probleemiga kuid tegelenud.
Nüüd me ootame oma järjekorras abivahendeid, mis aitaks lapsel paraneda. Ma loodan, et sellega ei lähe kaua.
Mind paneb eriti muretsema see, et esimese eluaasta jooksul ei avastanud seda ükski spetsialist, kelle juures me regulaarselt kontrollis käisime.
Mul on kurb meel mõelda, et laps peab ennast neid padjaga pükse kandes ebamugavalt tunda, aga kahjuks on seda vaja.
Mis on selle loo moraal? Kas me ikka saame usaldada spetsialiste, kui nad ütlevad, et kõik on hästi? Meie puhul tegid seda nii neuroloog, füsioterpaeut kui ka perearst.
Kui kellegil on olnud sarnane olukord, oleksin õnnelik, kui te oma lugu ka minuga jagaksite!
Murelik ema
Olen 35 aastat vana 1 lapse ema.
Väikesest saadik on mul olnud pidevad selja ja jalgade valud. Tehtud sadu röntgeneid, uuringuid ja alati on olnud "mingi muu põhjus". Lapsena olid kasvuvalu vabandused, keskkoolis ja ülikoolis olin "liiga kõhna ja kehva toitumisega". Raseduse ajal (kui isegi enam käia ei saanud) räägiti müstilisi lugusid sümfüüsist (mis loomulikult ka valus) aga keegi ei tulnud selle peale, et 5 kilone preili võiks põhjustada muid vaeguseid...
Eelmine kolmapäev aga läksin aga Ortopeediaarstide vastuvõtule ning kujutate ette mu šokki kui sain diagnoosiks puusaliigese düsplaasia. Arst uuris, puuris pilte ning pani järgmise pirni - sünnist saadi selline! 35 aastat ja umbes 20 arsti on mind uurinud. Küll põlvi, selga, puusi, kandu jne kuna kõik need liigesed on elu aeg valu põhjustanud. Ja mitte keegi ei ole siiani tuvastanud, et mul on ühest puusast korralik tükk puudu!
Alustan ka teed tundmatu tuleviku suunas ja ennustus tulevikuks oli ka ortopeedil, et ravime esialgu põletikku, siis hakkame mõhnkeha ning puudujääkidega tegelema.
Enhen, te ei pea end süüdistama, et ei osanud tähelepanu pöörata. Ka minu ema ei osanud ning ma ei saa olla tema peale pahane, kuna kui mitmed-mitmed arstid on mind näinud, katsunud ja uurinud aga pole valudele põhjuseid leidnud, siis vahest tekibki tunne, et on "luulud". Ka kõige paremal emal.
Tere emmed!
Olen juba vanaema, aga kuna uurisin artikleid düsplaasia kohta, jõudsin siia lehele. Minu noorem tütar sündis 1988 aastal. Kõik tolleaegsed kontrollid ja jälgimised said tehtud, lastearst kontrollis pidevalt. Ka puusade arengut ja kõike sellega seonduvat. Kõik oli arstide sõnul korras . Umbes 10 aastaselt algasid lapsed põlvedes valud... Tänaseks on tütar 27 aastane - tal on opereeritud 4 korda põlvi, ta on neelanud teadmata hulgal valuvaigisteid, söönud väga kangeid ravimeid, saanud kahtluse reumatoidartriidis, kuni: Kaks päeva tagasi avastas üks tubli arst, et tütrel on düsplaasia, mis on jäänud 27 aastat avastamata, olenemata sellest, et oleme käinud läbi palju arste ja uuringuid. Kuidas ja keda suudate sellise jahmatuse tagajärjel uskuda?! Ma ei tea, mis saab minu noorest neiust edasi, kas on mõni operatsioon või protees, mis suudaks talle tagada lõpuks normaalse valudeta elu.
Kõige rohkem aga süüdistan iseennast - kuidas ma ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Olge oma lastega ülitähelepanelikud isegi siis, kui arst ütleb, et kõik on korras. Minge mõne teise või ka kolmanda arsti juurde, et te ei peaks ükskord kahekümne aasta pärast süüdistama ennast oma lapse haiguses.
Edu ja jõudu teile!