8 aastat õpitud kasvatusteadusi + lisaks oma 4 lapsega kooskasvamine, on minus kinnistanud arusaama, et mõista on lihtsam, kui astud mõistmist ootava tegelase kingadesse ja liigud edasi tema sammupikkusega. Ehk siis kõigile tuntud tarkus, et väikese inimesega suheldes lasku tema tasemele ja vaata maailma tema kõrguselt. Täpselt nii tegingi meie 10-kuuse pesamunaga mängides. Võtsin endale aega tunnetada ja tajuda ümbritsevat läbi lapsesilmade, madalal maadligi olemises. Ei, ma ei tee mingeid imelikke inimkatseid meie kalli särasilma peal, vaid otsin lahendusi, kuidas paremini mõista selle pisiinimese käitumist. Miks on nii toas kui õues vallatu lehesadu?
Veetsin reaalselt umbes pool tundi kõhuli, käpuli, selili, põlvili, istudes koos tütrega elutoas mängunurgas ning hoidsin oma tähelepanu võimalikult palju teda kuulates, vaadates, tema jaoks 100% olemas olles. Mitte lihtsalt samas ruumis ja samal ajal, vaid olingi temaga koos. Nojah, mitte ainult mina. Aeg-ajalt käis oma mänguseltsilist üle vaatamas (loe: limpsamas) meie neljajalgne sakslane ning uhke ja mitte nii väga mänguhuviline nurruv karvakera. Tänu sellele nägin, mismoodi reageerib laps, kui temast kõrgem külma ja märja ninaga karvane kuts läheneb ja oma keelega lapse katmata kehaosi püüab lakkuda. Sain teada, kuidas muutub lapse hääl ja häälitsused, kui ta kassi näeb. Sain näha maailma 75 cm kõrguselt. Oleme seda kõik kunagi kogenud, aga kas mäletate seda? Mina mitte. Lapse mõistmiseks ei piisa sellest, kui vaatame tema peale ülevalt umbes 170cm kõrguselt. Maailm on sealt ülevalt vaadates hoopis teistsugune. Võtke aga madalstart sisse, kui ei usu.
Päris pikalt istus meie piiga oma tegelustekil ja mängis laulva pildiraamatuga. Kuna enamus meie aktiivsest ärkvelolekuajast möödubki laulude saatel ja mul on need väikesed laulukesed ammuilma peas, siis nii kui muusika algas, pööras piiga pilgu minu poole, naeratas ja ootas, et ma kaasa laulaksin. Nii iga kord, kui uus lauluke algas. Ise ta samal ajal istus ja õõtsutas end muusika rütmis. Lauluraamatu vaikides võttis piiga ette oma klotsikorvi (plastmassist korvike, milles umbes 10 plastmassist ehitusklotsi). Kõigepealt tõsteti klotsid ükshaaval korvist välja, vaadati neid, räägiti nendega, siis vaadati minu poole, sest tagasi panna ta veel ise ei oska. Korjasin ükshaaval klotsid korvi, rääkisin juurde, mida ma teen ja hetke pärast olid klotsid jälle põrandal. Seekord piiga tõstis korvi üles ja kallas klotsid välja. Panin klotsid tagasi ja tegevus kordus veel mõned korrad.
Ühel hetkel võttis piiga tühja tagurpidi korvi ja hakkas seda enda ees lükates, niimoodi mööda tuba liikuma. Kuni vastu tuli diivan. Siis kostus üle terve maja vali appikutse, sest sealt edasi ei liikunud tema "sõiduvahend" mitte sentimeetritki. Samal ajal kui suu tekitas kiledat kilkamisheli, otsisid silmad samuti abi ja abilist. Nii see õppimine käibki - kui ma ise edasi ei saa, siis annan märku, et keegi ometi appi tuleks ja selle diivani teise kohta tõstaks.
Ei, ma ei reageerinud kohe, vaid jätsin talle endale võimaluse valida - kas jätkata kisa ja oodata kellegi teise abi olukorra lahendamiseks või muuta ise midagi. Minu õnneks lõppes kriiskamine kiirelt ning piiga otsustas korvi sinnapaika jätta, kuhu ta oli temaga j(s)õudnud ning tõusis hoopis diivani ees oleva laua toel püsti seisma. Viimasel ajal on see laud pigem niisama mööbliese toas kui oma otstarvet täitmas. Ei ole seal peal enam hoole ja armastusega heegeldatud linikut ega lillevaasi, puuviljakaussi ega televiisoripulti, värskeid ajalehti ja ajakirju võib sealt siiski leida. Neid viimaseid näevad ka lauaga umbes samal kõrgusel olevad lapsesilmad ning praegu on meil käsil just see arenguetapp - mida näevad silmad, seda katsuvad käed.
See ongi kogu tema maailm, milleni ulatuvad tema silm ja käsi. Ajalehed - lugeda ta neid veel ei oska, aga haarata laualt see paber ja tõmmata seda enda poole, seda oskab! Kui see põneva mängu käigus ka maha kukub, siis see teeb ju vaid nalja, emmed nautige ka seda "aja"lehesadu! Küll tuleb aeg, mil õpime üheskoos ka asju üles tõstma ja oma kohale tagasi panema, täna aga harjutame küünitamist(vajadusel kikivarvul seistes), haaramist, tõmbamist ja laseme lõbul kasvõi kümnekordistuda. Meil see täna just umbes-täpselt nii mitu korda käiski.
Mida ma täna õppisin? Õppisin enda ümber vaatama pilguga, mida pole lapsele vaja - paneme tema silma- ja käeulatusest ära. Kõik, mis on lubatud ja arendab ning ajendab mängima - las olla. Kõige selle käigus jõuame ka silma vaadata, kallistada, katsuda, paitada, silitada, kuulata ja mis peamine - naeratada - temaga ühel kõrgusel, talle sobivas tempos, talle meeldival ajal. Pisike inimene on õnnelik ja naeratab oma nelja hambaga naeratust kogu südamest ja siiralt. Mina olen õnnelik ja vastan tema naeratusele. Seda me kõik ju vajamegi - aega üksteise jaoks, koostegutsemiserõõmu ja mõistmist.
