Kuidas üldse aru saada, et nüüd ongi lapsel midagi kurgus ja tuleb reageerida?
Ämmaemand Liis Jõgis selgitab, et kõige parem tundemärk, et lapsel on midagi hingamisteedes, on äge köha, kuna köhimine on esimene refleks, mis peaks aitama lapsel tekkinud takistust hingamistorust välja aidata. Kui aga köhimisest jääb väheks, tuleks kohe edasi tegutseda.
Võta laps endale sülle ja vaata talle suhu. Lihtsalt ava ta suu ja vaata, kas sa näed midagi. „Kui sa näed, siis püüa see lihtsalt välja võtta, aga kui sa ei näe seda seal suus, siis näpuga ei maksa sügavale surkima minna, sest siis võib olla oht, et lükkad selle asja talle veel sügavamale kurku,“ selgitab Jõgis.
Nüüd, kui käes on see olukord, mil suhu vaadates midagi ei paista ja laps on juba paanikas ning nutab, tuleks asetada laps kõhuli enda põlvedele.
Nüüd otsi üles oma lapse abaluud, need väikesed tiivaluud ning nende luude vahele tuleb nüüd tugevalt alla ja samal ajal ülespoole lükates oma pihuga vajutada. Oluline on, et laps oleks sel hetkel pea alaspidi ja et löök oleks tugev ja kiire. Tee seda kokku viis korda järjest.
Kui sellega köha ei lõpe, siis keera laps teistpidi.
Lapse rinnanibudest üks sentimeeter allapoole tuleb teha samamoodi jälle need sügavad, tugevad liigutused. Jälle viis korda. Kui olete ära proovinud selle koputamise niipidi, siis võib võtta ka lapse lihtsalt puusadest kinni ja teha viis kerget raputust.
Kui see ka ei aita, siis võta laps endale kindlalt käte vahele ja vaata talle suhu, kas midagi paistab. Kui aga endiselt midagi ei paista, siis tuleb alustada järgmise võttega.
Nüüd kata oma suuga lapse suu ja nina ja puhu takistus hoopis veel sügavamale hingamisteedesse. „Nii et see misiganes asi, mis seal siis on, läheks ära ühte kopsu. Tegelikult siis saab laps hakata hingama ja kõik olukord taandub ja läheb paremaks ja kutsu kohe abi,“ selgitab ämmaemand.
Kui hirmus olukord on tekkinud, siis milline samm on ikkagi see kõige esimene – Kas kiirabi kutsumine või lapsele abi osutamine?
„Kui sul on kedagi kutsuda, siis alati kutsu abi veel juurde,“ soovitab Jõgis. Asjad võiksid toimuda paralleelselt. Kutsu keegi appi, näiteks mees või vanem laps, kes teab, kuidas numbreid valida või oskab vähemalt telefoni kõrva äärde tuua. Hakka ise kohe tegutsema koputamistehnikatega, samal ajal hõika teisele inimesele, et ta helistaks 112.
Kui kiiresti reageerima peab ja kui kiire selle ohtliku situatsiooniga on?
„Tegelikult on päris kiire. Ühtepidi tundub see üks minut väga lühike aeg, aga samas selles olukorras olles on see üks minut väga pikk aeg, et jõuad teha väga palju asju sellega ära,“ julgustab Jõgis. Ämmaemand ütleb, et kui kahe minuti jooksul ei ole olukord lahenenud, peaks abi olema juba kutsutud ja esimesed võtted proovitud.
Ise tegutsemine on kõige tähtsam. Kui esimesel korral ei olnud koputamisvõtetest abi, proovi veel. Lihtsalt ootama ei tasu kindlasti jääda, sest ka abi saabumine võib kauem aega võtta kui vaid mõned minutid.
„Kui nüüd tõesti on tegemist sellise olukorraga, kus võõrkeha takistab täielikult hingamist, ei ole ka seda välja ja sisse hingamisel vilinat, et ta sulgeb täielikult hingamistee, siis paari minuti möödudes kaotab laps juba teadvuse ja ajusurmani läheb aega kuskil seitse minutit. Aeg on limiteeritud, mis on antud abistamiseks,“ ütleb Jõgis.
Kõige suurem abiline ootamatus olukorras on ettevalmistus. Kui lapsevanemad on teadlikud, kuidas väikelapsele lämbumise korral abi osutada, on ka tõenäosus seda suurem, et laps pääseb ohtlikust olukorrast kiirelt.
