Otsustasin Teie üleskutsel mõelda meie põnni potitamisele ja selle edendamisele. Pisipõnn on tänaseks avastanud poti olemasolu, aga mitte põhjuse, milleks seda kasutama peaks. Huvitav on tegelikult see, et mõne kuu eest, kui poiss oli umbes 10-11 kuune, siis ta sai aru, milleks pott mõeldud on. Hommikuti kippus mõni aeg peale ärkamist potti mööda tuba ringi tassima, nagu tavaliselt mänguasjadega tehakse. Poissi potile pannes, tegi ta sinna ilusti vajaliku ära. Kuid, siis krabasid haigusepisikud ta maha ning koos virina ja kehva enesetundega kadus isu potitada.
Nüüd, mitmed kuud hiljem oleme taas vaikselt loonud potiga sinasõprust, kuid ei saa väita, et see kuigi libedalt läheks. Poiss saab aru küll, et seal on vaja istuda, kuid kõik muu on ju nii huvitav ja pealegi ei taipa see emme kunagi, millal päriselt see õige hetk käes on.
Küsimusele vastates: laps saab aru, miks pott on, kuid erinevalt mõni kuu tagasi näidatud käitumisest, ta praegu ei viita potile, ega tassi seda emmele nina alla kui on õige hetk. Seega arvan, et selles „klassiruumis“ istub ta vägagi esimeses reas, kus tuleb alles õppida mõistma, miks potil on vaja käia ja mida sinna on vaja teha.
Esimesed päevad on läinud vaikselt, aga ikkagi usun, et ühiselt jõuame eesmärgini.
Igatahes hääd õppimist nii põnnidele kui vanematele!
