Raseduse ajal lõi Kerttu emotsionaalselt jalust ootuste-lootuste kokkulangematus päriseluga. Foto: erakogu
Kerttu Vesik (37) on üks neist vapraist Eesti naistest, kes tuli raskest sünnitusjärgsest depressioonist välja võitjana. Esimesed tundemärgid, et naine vajaks abi, ilmnesid juba raseduse ajal. Oma loo esimeses osas jutustab Kerttu:
"Ma ei ole kunagi olnud harrast beebiusku – kasvasin naiseks ilma eriliselt suure soovita võimalikult ruttu pesa punuda ning lapsi sünnitada. Ka ei muutunud ma kunagi ühtegi imikut või väikelast nähes ninnunännutajaks, pigem istusin pisikestest inimestest eemale, mitte küll põlastuse või halvustusega, aga lihtsalt oskamatusest nendega suhestuda ja ümber käia. Olin karjäärile ja nooruse nautimisele pühendunud noor naine.
30. eluaasta lävel kohatud elukaaslane pani midagi minus siiski liikuma. Soov järglast saada tekkis äkitselt, võrdlemisi ruttu pärast esmakohtumist. Üheksa ootamist-proovimist-ootamist-proovimist täis kuud, mille sisse mahtusid nii kihlumine kui ka abiellumine, viisid lõpuks sihile – jäin lapseootele vahetult pärast pulmi. Naersin, et ju on saabuv ilmakodanik pisut vanamoodne – enne ikka abielu ja alles siis lapsed, ei mingit patustamist. Raseduse esimesed kaks trimestrit kulgesid võrdlemisi kenasti. Käisin tööl, liikusin ja elasin oma tavapärases rütmis, lihtsalt sööma pidin natuke tihemini, sest kohe, kui magu tühjenema hakkas, tekkis iiveldus – selle vältimiseks oli mul kogu aeg midagi põses. Nagu hamster – igaks juhuks.
Olen varajasest pubekaeast saati üsna kõvasti ka kehakultuse kammitsais olnud, niisiis otsustasin üsna varakult, et minust saab kõige aktiivsem ja seksikam rase, keda eales nähtud – tervislik toit, palju liikumist, ei mingeid kottis-löttis riideid jne. Tegelikkus osutus hoopis teistsuguseks – umbes poole raseduse pealt toimuma hakanud muutused vaagnas takistasid ettevõtmast pikemaid jalutuskäike, piirdusin vaid veerandtunnise jalutuskäiguga kodust tööle ja tagasi, ja sedagi kõhu tugivöö abil. Kõndida oli lihtsalt niivõrd valus ja ebamugav, ratta selga istumisest rääkimata.
Pidev iiveldustunne sundis sööma rohkem, mis omakorda sundis langetama ka kehvemaid toiduvalikuid – mitte ainult krõbedat kapsa-porgandi salatit ja võisilmaga kaerahelbeputru, vaid sekka kartulikrõpse ja ka rasvast seapekki. Tulemuseks 18 beebikilo, ehkki olin geneetikale tuginedes arvestanud pigem 8-10 kiloga (ema võttis ju mõlema rasedusega juurde ainult nii vähe)! Hirmus on ikka see ootuste-lootuste kokkulangematus “päris eluga”. Kontrolli kaotamise tunne on ühe kontrollfriigi jaoks päris korvamatu hoop eneseteadlikkuse ning -usu pihta.
Kuna elukaaslane reisis töö tõttu väga palju, otsustasime minu raseduse ajal võtta ette pikema “omavahel olemise puhkuse”, arvestades, et peale beebi tulekut meil teineteise jaoks nii palju aega üle ei jää. Käisime lausa mitmenädalasel puhkusel ookeani taga Ameerikas. Mõnulesime ega mõelnudki tegelikult lapse sünnile. Kõhubeebi esimesed liigutused, muide, toimusid Bahama praami peal, keset mu elu “vingeimat” merehaigushoogu – ütleme siis nii, et tempel mällu igaveseks. Kõht ei paistnud mul sel reisil veel sugugi väljagi, pikakasvulise ülisaleda naisena suutsin oma teise rasedustrimestri keskpaika päris hästi varjata.
Raseduskõhu ehk vältimatu füüsilise silmatorkavuse arenedes tekkisid aga seni pilvitusse suhtesse mehega esimesed imepeenikesed mõrad – mitte, et kumbki osapool seda oleks osanud või tahtnud tunnistada, aga kasvav beebikõht ei ergutanud-vürtsitanud voodielu ootuste ega vajaduste kohaselt. Mees kurtis pidevat väsimust ja keeras mulle õhtuti norske saatel selja, mina aga poleks seksimaratone üldse lõpetanudki. See omakorda sütitas minu rasedushormoonidest kubisevas peas kahtluse- ja armukadeduseussikese(d).
Mõned (õieti päris mitmed-kümned) ebamugavad ja -meeldivad emotsionaalsed stseenid hiljem istusime raseduskriisi nõustamise keskuse kabinetis, kus (tagatnjärele mõeldes) rääkisin-nutsin-nuuksusin vaid mina, mees eksles oma mõtetega ilmselt kusagil mujal. Tunnistas ta ju isegi peale paari nõustamisseanssi, et tema sellesse värki eriti ei usu, aga kui mulle seda vaja on, eks siis võime edasi käia. Otsustasime seega loobuda, mis sellest ajast ikka niisama raisata.
Mees käis palju tööl, nii tihti kui võimalik sõpradega väljas, mina aga “ussitasin” oma turvalises koduses hormoonipesas üksinda. Oli väga üksik ja nukker aeg. Mäletan, et nutsin tihti ja palju ning sain selle eest oma emalt ka kõvasti riielda – et mõelgu ma lapse peale, ja sellele, kuidas minu emotsionaalne seisund teda mõjutab, et rikun juba enne sündi oma lapse närvikava, jne. Ennast rahulikuks sundida oli raske, aga tuli ju asjadesse ometigi “mõistusega suhtuda”. No leia sa kusagilt üles üks korralikult “peast rase” ja palu tal asjadesse “mõistusega suhtuda”... Kes on proovinud, see teab vastust.
Raseduse viimase trimestri ajal juhtus vahel, et ma ei saanud öösiti magada. Kogu kehas tekkis kummaline ebamugavustunne, sõrmed ja varbad tundusid justkui kuivavat. Kreemitasin neid siis öösiti diivaniäärel istudes, une sain aga tagasi, kui ootasin ilma tekita maksimaalse jahedustunde tekkimist, et siis tekki peale võttes lihaste lõõgastumise tagajärjel ning soojustunde tekkimisel unne langeda. Riided ja jalanõud tundusid justkui ahistavat ja lämmatavat, isegi kui nad polnud keha ümber pingul, ning tihti oli mu ainus soov avalikust kohast (töölt, restoranist, teatrist, poest, külast jne) võimalikult ruttu koju pääseda. Peaasi, et saaks riided seljast ära ja plätud jalga.
Esimene tõsisem paanikahoog tekkis teise trimestri lõpus ühel hommikul tööle minnes. Töötasin kesklinna kontorihoones, kõrgel-kõrgel pilvede all. Abikaasa saatis mind hommikul tööle, et ise trenni minna, mina aga sisenesin läbi turvaväravate liftide ootealale. Ja mida kauem ma seal seisin ning lifti ootasin, seda tugevamaks muutus tunne, et ma ei SUUDA lifti astuda ja üles kontorisse sõita... Lihtsalt ei suuda. Tekkis soov käekott maha visata ja lihtsalt minema joosta. Higistasin tugevalt, pisarad tulid silma. Jooksin majast välja, abikaasale järele. Sain ta valgusfoori juures kätte ja rääkisin oma mure ära. Ta proovis mind rahustada. Leppisime kokku, et ma kutsun oma hea sõbranna ja kolleegi alla fuajeesse vastu, et siis koos temaga üles sõita.
Sõitsin nagu närveldav nelja-aastane koos “lapsehoidjaga” hingevärinal üles kontorisse, istusin laua taha ning umbes poole tunni pärast oli selge, et kui ma KOHE kontorist välja, värske õhu kätte ei saa, suren ma lihtsalt ära – hing oli täitsa kinni, riided pigistasid nagu raudvitstega, higistasin ja tõmbusin üle kere krampi - niisugune hingemattev paanika oli minu jaoks päris esmakordne kogemus. Pärast seda juhtumit leppisime abikaasaga kokku, et tal on alati ja igal pool telefon kaasas, et saaksin talle sarnase situatsiooni kordudes helistada, ta saaks mind rahustada ning võimalusel-vajadusel mulle järele tulla.
Samal ajal, nagu üks tubli esmakordne ema ikka, otsisin raseduse ja sünnituse ohtude-võimaluste kohta võimalikult palju infot internetist (ka foorumitest), raamatutest, koolitustelt, tuttavatelt. Osalesin peaaegu kõikides keskhaigla Perekooli tundides (isegi rasedate joogas), proovisin end kõige võimalikuga võimalikult hästi “kurssi viia”. Viimasel raseduskuul olin töölt vaba, mees aga elas töö tõttu Tartus, mistõttu sõitsin oma hiigelkõhuga nädalas korra edasi-tagasi Tartusse, ja osalesin isegi seal, Heade Mõtete Linnas, ühel kõhubeebide “hingame lillat õhku sisse ja helesinist välja” kodusünnitust propageerival “seansil” – olin ühesõnaga omast arust saanud maksimaalselt asjatundliku pildi, mida raseduse lõppjärk ja sünnitus ning õnnis emaksolemine endast kujutama hakkavad.
Ainsad hirmud olid sel ajal seotud võimalusega, et seoses mu pideva Tallinn-Tartu vahel pendeldamisega, sünnitan äkki keset lörtsist maanteed, ning et kuna lapse sünnihetkeks oli määratud aprilli algus, mil mees pidi just tööasjus pikemaks ajaks välismaale sõitma, võis see välistada tema osalemise sünnitusel ning üheskoos sünnitusjärgses roosas mullis heljumise. Keelitasin seega igaks juhuks oma parimat sõbrannat mulle sünnitusel toeks olema (mu ema oli sellest võimalusest eos keeldunud, aga ma ei mõista teda hukka, kedagi lähedast kannatamas näha ei oleks ilmselt ka minu esimene valik).
Ja muidugi oli mulle päris arusaamatu veel ka see, et millal ma siis ikkagi aru saan, et emaka kokkutõmbed sünnitusest märku annavad ning mitte niisama mu mõistusega nalja ei tee – Perekoolis olid ämmaemandad vägagi otsesõnu selgeks teinud, et “haigalasse tulete alles siis, kui lapsel juba pea paistab, meil pole ruumi ja aega tegeleda poolikute sünnitajatega”. Asi selge – mina küll kedagi tööajal segama ei tahaks minna, järelikult lähen siis, kui asi 100% kindel.
Kõik ettevalmistused olid tehtud, kott oli pakitud, tegelesin vaid uue kodu sisustamise, titeasjade ostmise ja beebiootusega. Milline imeline aeg."
Mismoodi Kerttu kogemus edasi läheb, kuidas kulges sünnitus, sünnitusjärgne aeg ja elu beebiga, võid peatselt lugeda loo teisest ja kolmandast osast Emmede Klubis. Samuti on Kerttu kogemus täismahus koos veel 11 Eesti ema kogemuse ning spetsialistide kommentaaride ja nõuannetega avaldatud sünnitusjärgsest depressioonist kõnelevas kogumikus "Vikerkaare taga vangis."
Kas Sina oleksid valmis oma kogemust sünnitusjärgse depressiooniga teistega jagama, et pakkuda mõistmist, tuge ja lootust? Saada oma lugu või soov lugu üheskoos kirja panna aadressile madiken.kytt@emmedeklubi.ee.
